Erik Tohvri - Ühe katuse all

• Название: Ühe katuse all
• Автор: Erik Tohvri
• Жанр: Драматургия

Keskustest ja suurtest teedest eemal, ammu suletud Vaariku mõisakooli lähedal mäekünkal seisab valge kahekorruseline kivimaja. Selles elavad ja veedavad oma rahulikke pansionipäevi kolm naishinge, kes on aastakümneid koolis töötanud. Siis aga tuleb siinsesse konnatiigiellu ootamatu muutus – majja kolib neljanda elanikuna üksik, täiesti eluvõõras meespensionär, kes on eluaeg vaid naiste ülalpeetavana linnas elanud, raamatukogus töötanud ja ennast uhkustavalt boheemlaseks nimetab.

---

Erik Tohvri Ühe katuse all

Ühe katuse all

1

Ei ole täpselt teada, kes sellele ilmetule, räpakalt üles laotud seintega kahekorruselisele elumajale niisuguse veidra nime andis – Poolkoera. Küllap oli see mõni neist külajoodikutest, kes paar aastat varem olid sundkorras kolhoosnikeks tituleeritud ja tollest tiitlist veelgi enam oma joomatuuridele õigustust leidnud, sest maaelus tekkinud lootusetus olukorras lagunesid kiiremini nii inimsuhted kui ka hooned. Keegi oskas selle isevärki nime küll ära põhjendada – kolmandaks kolhoosiesimeheks valitud, linnast tulnud endine ajakirjanik Ploompuu oli otsustanud, et kolhoosi eest linna põgenenud külanoorte asemele tuleb külla kõigepealt tuua värsket verd, uusi inimesi, kes maal elu uutel tuuridel käima lükkaksid. Aga et neid oleks võimalik kuskile elama panna, otsustati kõigepealt oma jõududega ehitada silikaatkividest nelja korteriga elumaja. Ehitajateks olid ikka needsamad üleöö kolhoosnikeks saanud maamehed, kes end linna kolimiseks liiga vanaks või saamatuks pidasid; paraku polnud neil ehitustööks ei oskusi ega ammugi mitte kogemusi. Algul laoti omavahel kembeldes ja pudelist saadud suure kuraasiga üles pool maja välisseina, kuni raudteejaamast kohale toodud kivid lõppesid ja ehitus niiviisi, üks ots teisest tunduvalt kõrgem, pikemaks ajaks seisma jäi. Kolhoosi niigi napp rahavaru oli aga otsa saanud ja pooleli jäänud maja oma sakilise välismüüriga meenutas eemalt vaadates tõesti mingit kummalist looma. Et selles just poolikut koera näha, selleks pidi vaatajal küll ilmselt jällegi pudelist manustatud eeldus olema, aga tollal tossas nii mõnegi talumaja tagaaias samagonnikatel, selle käigushoidmiseks toorainet leidus ja kohalik külamiilits oli niisuguses ettevõtmises rohkem osanik kui seadusevalvur. Toodangu tarbijatest igatahes puudust ei tuntud.

Aasta-poolteist hiljem lõpetati maja küll kuidagiviisi ära, aga Poolkoera nimi oli sellele külge jäänud ja jäigi – küllap sellepärast, et kõlas originaalse ja varemkuulmatuna. Kuna maja oli ehitatud künkale, tuli külas käibele ka uus kohanimi Poolkoeramägi, keegi mõtles välja isegi määrsõna koerapoolik, mis pidi tähendama Poolkoera elamus elunevat inimest, aga see laiemalt läbi ei löönud. Algul vahetusid koerapoolikud üsna kiiresti – kaugelt tulnud kolhoositöölisi meelitas kõigepealt korterivõimalus, aga kõik nad veendusid üsna kiiresti, et kolhoos ei suuda neile lubatud, tegelikult üsna hädist palka maksta, ja läksid peagi oma teed. Pealegi ei pakkunud selle maja neli kahetoalist korterit mingeid mugavusi – ainuke neist oli, et vee järele polnud vaja õue kaevule kõndida, roostemaiguline vesi tuli kraanist.

Pärast seda, kui senine väike kolhoos „Punane Partisan“ oli paari omasugusega ühinenud ja ühendkolhoos „Rahva Võim“ jõudu kogunud, ehitati juba õigete kolhoosiehitajate poolt kümmekond kilomeetrit eemale uus kolhoosikeskus. Sinna kerkisid kolmekorruselised elamud, nendes olid kolme-, isegi neljatoalised korterid juba vannitubade ja elektripliitidega, oli ka katlamaja, mis peale kütmise aastaringi ka sooja vett tootis – mida sa hing veel tahad! Poolkoera oma olematute mugavustega ja suurtest teedest eemal asuvana jäi perifeeriaks, muutus nagu selle maanurga Siberiks, kus sai küll kuidagiviisi elada, aga see elamine kellelegi erilist rõõmu ega heamaigulist kuulsust ei toonud. Ometi oli ka Poolkoeral elamisel oma head küljed – ümberringi vaikus, parajalt puhast loodust ja nurkapidi ulatus sinnani kõrge männi- ja kuusemets, kus sügiseti marjadest-seentest puudust ei tuntud. Ning Poolkoera muutuski ajapikku nende elupaigaks, kes elule enam kõrgeid nõudmisi ei esitanud, vaid oma vanaduspäevi tasapisi sinnapoole saatsid, kuhu me paratamatult kõik ükskord jõuame.

Aeg ja statistika tegid Poolkoera elanike kallal oma halastamatut tööd – aeg nagu ikka aktiivselt, lisades elanike nägudele aina enam kortse ja tuues neile igasuguseid ihulisi, nii väiksemaid kui vahel ka suuremaid hädasid; statistika aga omakorda jälgis, et ka sealkandis oleks meestele vähem eluaastaid, aga rohkem vallatumaid elukombeid antud kui nende kaasadele, keda kunagi väga ammu, üsna kaheldavast vaatevinklist õrnemaks sooks nimetati. Nii jõutigi aega, mil Poolkoera vanadusest laiguliseks muutunud seinte taga kolmes korteris elasid vaid üksikuks jäänud, pensionieas naishinged; maja neljanda korteri olid imeodavalt endale suvitamiseks hangeldanud mingid tumedaverelised umbkeelsed linnakodanikud. Nemad ilmusid majja vaid suviti ja sügiseti metsaandide korjamise ajaks, talvel selles korteris ei elatud. See asjaolu tekitas majaelanikes omajagu muret, sest niigi hädise soojapidavusega hoonest jäi külmal ajal veerand kütmata ja Arbuse Valda, kes elas asukateta korteri peal teisel korrusel, ei saanud usinast kütmisest hoolimata tuppa enam kui kuusteist soojakraadi, mis hommikuks tihti vaid kümneni kahanesid.

„Põrandad on külmad,“ kaebas naine nendele, kes teisel pool trepikoda elasid. „Olen kõik põrandariided ja muud palakad maha laotanud, aga suurt abi sellest pole, jalad külmetavad.“

Ei osanud teisedki talle rohkem head nõu anda, kui soovitada osta paksu tallaga viltsussid või hakata toas põlvini ulatuvaid vilte kandma, igaühel omad probleemid. Nii vastaskorteris elunev Elsa Kitsner kui tema all samasugust korterit omav Karin Epsberg tundsid endamisi vaid rõõmu, et see mure neid ei puuduta, vähemalt mitte sedavõrd kui Valdat. Omal ajal kollaste kaartide alusel erastatud kortereid loeti seaduse järgi küll igaühe eraomandiks, aga majal kui sellisel üldine peremees puudus. Räägiti küll mingisugusest ühistust, mille asutamist seadus pidavat nõudma, aga jutuks see jäigi; igaüks ajas omad pakilised asjad ise korda, seinad ja laed püsisid õnneks paigal, ning kõigi ühine peavari, nimelt katus, pidas esialgu nii vihma kui lund.

Valda Arbuse probleemile ei osanud ka linnas elav poeg lahendust leida, kord tuli küll jutuks võimalus ema edaspidi kuskile hooldekodusse panna, aga sealse ülalpidamise hinda uurides langes niisugune võimalus lihtsalt ära. Vähe on nii jõukaid poegi, kes ammu omaette elanud ema jaoks oma rahatagavarast või jooksvast sissetulekust selleks vajaliku summa leiaksid; hoopis sagedamini tuleb ette, et poegadele-tütardele lapsepõlves ainutähtsaks olnud vanemad on vanaks saades neile vaid varjamatult tüütuks ballastiks muutunud. Eemalseisjal on raske mõista, et üksiku inimese jaoks on pensionist äraelamine üpris keeruline kunsttükk, ja vähesed teavad, et hooldekodus elamine nõuaks isegi rohkem kui kahte pensioni… Nii on lood vähemalt tänasel, kahekümne esimese sajandi algusveerandi Maarjamaal.

„Ta võiks ju Valda korteri maha müüa, aga kes seda ostab? Ja kui lõpuks mõni loll tõesti leidubki, palju ta selle tühja eest saab…“ arutasid Elsa ja Karin omavahel probleemi veel kord üle. Valda Arbus oli neist kolmest kõige vanem, ja kõik kolm olid olnud tööandja kaudu seotud juba sellest ajast, kui Vaariku mõisas veel kohalik külakool tegutses – algul, pärast sõda, veel kuue-, siis seitsme- ja kaheksa-, aga lõpuks vaid neljaklassilisena. Elsa ja Karin olid pärast Pedagoogilise Instituudi lõpetamist sinna õpetajaks suunatud ja jäänudki, Valda oli seal kooliteenija ametit pidanud – klassiruumide koristamine ja ahjude kütmine oli lihtne ja kindel töö, millest midagi paremat poleks ta vist osanudki tahta. Karinile oli just Vaarikule asumine olnud sundvalik, sest tema agronoomidiplomi saanud mees määrati tööle siinsesse väikekolhoosi juba sel ajal, kui too veel kandis uhket nime „Punane Partisan“.

Karini abieluõnn ei kestnud küll kaua, mees osutus eriliselt alkoholilembeseks, hakkas koos alluvatega pudelit kummutama ja sattus aina enam viinakuradi küüsi, kuni pärast kolmeaastase sundaja lõppu kolhoosist minema löödi. Karin aga jäi Vaarikule kooliõpetajaks ja abielulahutus vormistati paar aastat hiljem.

„Ma olen alati öelnud, et meestest pole midagi muud oodata kui ainult õnnetust!“ kommenteeris selle peale Elsa ja Karin ei hakanud vastu vaidlema. Tema tundis ühtaegu nii masendust kui kergendust, kasvatas üksikemana tütar Kailit ja leppis oma saatusega. Ning kui ühendatud kolhoosis suurem osa mittekohaliku päritoluga rahvast uude Kiviallika keskusesse ehitatud elumajadesse koliti, jäid need naised Poolkoera elukohale truuks. Lihtsalt sellepärast, et inimese nõudmised ja eluviisi määrab suures osas harjumus, ja kui ollakse tagasihoidliku ja konservatiivse iseloomuga, suhtutakse igasugustesse elumuutustesse vägagi ettevaatlikult.

Elsa Kitsnerit oli koolis tuntud naljavaese ja kuivavõitu matemaatika ja füüsikaõpetajana, aga kui mõisamajja jäi ainult algkool, siis tuli tal füüsika asemele võtta teisi õppeaineid. Naine töötas, kuni pensioniaastad täis said, kool Vaarikul lõplikult kinni pandi ja mõis tagatipuks koguni kellelegi kõrgele riigiametnikule maha müüdi.

Valda oli neist kolmest kõige vanem; Elsa ja Karini vanusevahe oli neli aastat ja seda Karini kasuks, kes oli kolleegist noorem. Üle-kuuekümnese ea puhul on niisugune vanusevahe praktiliselt olematu ja Elsa kui matemaatikaõpetaja oli seda varmas tõestama, kuigi tegi seda hoopiski isevärki meetodil.

„Sa tuled mulle vanusega järjest lähemale,“ seletas ta Karinile. See pidi olema huumor, kuid kõlas tema suust rohkem mõne matemaatilise teoreemi tõestusena.

„Kuidas nii? Vanusevahe ju jääb samaks,“ vaidles kolleeg vastu, aga Elsa raputas pead.

„Ei jää! Kui vanalt sa kooli läksid?“

„Seitsmeselt…“

„Nii, mina olin siis üksteist, sina minust… kolmkümmend kuus protsenti noorem! Aga mis sellest nüüd on järele jäänud – vaid hädised kuus protsenti. Näed siis, et tuled mulle järjest lähemale!“ seletas Elsa võidukalt muiates, aga tema toon tõestas, et lahkarvamises peituv tõetera teda ikkagi kuigipalju riivab. Mis tahes reklaam või propaganda peidab endas ka lisaväärtusi, mis esitajale mõjuvad enesetunnet tõstvalt, ja öeldud väitega sai Elsa näidata, et vähemalt matemaatikas on ta kodus.

Tegelikult olid Poolkoera elanikud Valda, Elsa ja Karin omavahel alati üsna hästi läbi saanud. Nii Elsa kui Karini auks peab ütlema, et kunagistest ametitest tekkinud seisusevahet – nemad olid ikkagi õpetajad, Valda vaid kooliteenija – ei oldud juba kooliajal oluliseks peetud. Kool oli väike, kogu personal vaid kuus inimest, ning õnneks olid kõik rahuliku loomuga, keda noorepoolsel juhatajal Annika Kivikangrul oli lihtne vaos hoida. Väikesi lahkarvamisi tekib alati, see on paratamatus, aga mingit omavahelist riidu ei mäletanud neist keegi. Ning Valdat, Elsat ja Karinit ühendas veel see, et kõik nad elasid veidra hüüdnimega majas, nimelt Poolkoeral. Pensionipõlve saabudes olid naised kordamööda korraldanud ühiseid tee- või kohviõhtuid, kus võõrustaja teistele oma värsket küpsetist pakkus; ajapikku muutusid need koosistumised regulaarseks ja said endale ka nime: „Ko-ko Klubi“. Selle oli majavanemaks valitud Elsa Kitsner välja pakkunud ja teised rõõmuga vastu võtnud. „Ko-ko Klubi“ oli Poolkoera elanike suhtluse lahutamatuks osaks saanud, seal arutati maailmaprobleeme, kõikvõimalikke inimsuhteid ja poliitikat. Valda oli Poolkoera elanikest ainus, kes kohalike külaelanikega aktiivselt suhtles, ja tänu sellele jõudsid kohalikud külauudised ka Elsale ja Karinile koju kätte ning said klubi istungitel üle arutatud.

Imelikul kombel leidsid naised poliitikas rohkem ühiseid mõtteid kui inimsuhetes. Sellel oli oma põhjus – Elsa oli kogu elu olnud vallaline ja nimetas end ise põhimõtteliseks vanatüdrukuks. Aga Elsa oli neist ka kõige enesekindlam, tema ei häbenenud mis tahes küsimuses oma seisukohta välja öelda. Näiteks väitis ta kindlalt, et meeste ainuke positiivne omadus on see, et neil on rohkem jõudu, aga juhtivatel kohtadel on naised kui mitte just meestest paremad, siis vähemalt sama võimekad, aga kindlasti kavalamad. Elsa kindel otsus tegi enamasti vaidlustele lõpu, meestest positiivselt rääkimine oli tema poolt välistatud ja teema kui selline kalevi alla pandud nagu kohtuotsus, mis edasikaebamisele ei kuulu.

Valda nendest vaidlustest üldiselt osa ei võtnud, sest mehed olid tema elus olulist osa etendanud. Aga tundes oma vähest sõnaosavust, oskas ta neist näiliselt kõrvale jääda, ega püüdnudki oma arvamisi teiste jutu vahele lükkida.

2

Karin Epsberg oli Vaariku koolis õpetanud humanitaarkallakuga aineid, kui selle kooli lõppstaadiumis – neljaklassilises algkoolis – oli üldse võimalik mingist kallakust kõnelda. Eesti keel, kodulugu, joonistamine ja käsitöö – igasugused paberivoltimised ja kleepimised, vahepeal ka laulmine, kui kutsega lauluõpetaja dekreetpuhkusele jäi. Või ka võimlemine, sest mingit eriharidusega treenerit siin maakolkas polnud kuskilt võtta – maakooli õpetaja on tõeline maa sool, kes peab praktiliselt iga asjaga hakkama saama.

Aga siis, kui Vaariku mõisas asunud kool lõplikult kinni pandi, jäi Karinil pensioniajani veel kolm aastat puudu. Ta pidi kuskile palgale saama, kunagisest kolhoosikeskusest Kiviallika alevikuks kasvanud lasteaias pakuti talle kasvataja kohta, ja Karin Epsberg nõustuski. Kuidagi lohutavalt mõjus seejuures teadmine, et lasteaiakasvatajaid oli nüüd hakatud samuti õpetajateks nimetama, nimetus ja amet sisuliselt selle kohavahetusega ei muutunudki. Tööks oli ikkagi lastega tegelemine, kuigi ta tundis end ametiredelil järjekindlalt allapoole astuvana: kõigepealt õpetaja põhikoolis, siis algkoolis, lõpuks lasteaias… Kas edasi järgneksid lastesõim ja sünnitusmaja? tuli tahtmatult muigamapanev küsimus. Aga siis, kui pensioniiga oli täitunud ja talle pakuti võimalust lasteaias edasi töötada, Karin siiski keeldus. Põhjus tundus küllalt veenev: igapäevane töölkäimine tähendas Poolkoeralt bussipeatuseni paar kilomeetrit kõmpimist, siis kaheksa kilomeetrit bussisõitu ja paraku polnud need linnabussid, mis iga veerandtunni järel käivad. Suvel sõitis ta tööle jalgrattaga, siis polnud liiklusega probleemi, aga rohkem kui pool aastat oli võimalik ainult bussiga tööle pääseda.

„Mis sa seal Poolkoeral tegema hakkad, ise veel igati hakkaja ja terve inimene?“ küsis nii mõnigi tuttav, ja õigustatult – Karin nägi oma vanuse kohta kõigiti hea ja prink välja, oli nooremas eas tervisejooksu harrastanud ja aastate lisandudes üle läinud kepikõnnile – tegi paar korda nädalas nelja-viiekilomeetrise tiiru, mis aitas tal sportlikku rühti ja head enesetunnet säilitada. Otsene vastus jäi küsijal küll saamata, sest Karinil oli oma plaan, mida ta kiivalt ainult enda teada pidas. Kujutluses on ju lihtne endale ette manada mis tahes edukat tegevust, aga tihti lükkab tegelikkus liiga julged plaanid armutult ümber ja algsest õhinast jääb vaid pettumus. Sellepärast pidi see plaan kõigepealt oma eluõigust tõestama; alles siis võis temast rääkima hakata, sest kuulus nende hulka, mida peale teostumist ei saa vaka all hoida.

Sõbranna Elsale oli Karin siiski üht-teist vihjanud, seejuures detailidesse laskumata. Oli esialgu vaid öelnud, et siis hakkab ta oma ammust unistust teoks tegema.

„Mida sa mõtled?“ oli Elsa varmas pärima. Tema kuulus nende inimeste hulka, kes tahavad kõike teada ja peavad ennast sellepärast teistest targemaks. Sellest näis tulenevat ka Elsa vahel loomulikuna tunduv õigus oma arvamine mis tahes teemal ainuõige tõena välja ütelda; Karin teadis liigagi hästi, et talle ei tohi oma veel pooltoorest ja tõestamata eluõigusega plaani halvustamiseks pakkuda. Mõned kogemused meenutasid, et Elsa püüaks kõigepealt leida selles kõike negatiivset, ja parimal juhul jõuaks alles jutu lõpul möönduseni, et noh, võib-olla sul on natuke õigus…