Erik Tohvri - Ühe katuse all

• Название: Ühe katuse all
• Автор: Erik Tohvri
• Жанр: Драматургия

Keskustest ja suurtest teedest eemal, ammu suletud Vaariku mõisakooli lähedal mäekünkal seisab valge kahekorruseline kivimaja. Selles elavad ja veedavad oma rahulikke pansionipäevi kolm naishinge, kes on aastakümneid koolis töötanud. Siis aga tuleb siinsesse konnatiigiellu ootamatu muutus – majja kolib neljanda elanikuna üksik, täiesti eluvõõras meespensionär, kes on eluaeg vaid naiste ülalpeetavana linnas elanud, raamatukogus töötanud ja ennast uhkustavalt boheemlaseks nimetab.

---

„Ah, niisama… Igasugused mõtted käivad peas ringi, muud midagi. Kui me oma riigi tagasi saime, siis mõtlesin, et hakkan kindlasti mööda maailma reisima, aga näe – ainult Soomes ja Rootsis olengi käinud. Õpetaja palk oli ju nii pisike, tead isegi,“ püüdis Karin uut teemat leida, ise hirmuga meenutades, et oli peaaegu olnud valmis Elsale oma plaani avama.

„Ja nüüd hakkad siis pensioni eest reisima, just nagu sakslased ja teised Euroopa valged inimesed?“ küsis Elsa varjamatu irooniaga.

„Mitte ainult valged, Euroopa mustad reisivad samuti palju rohkem kui meiesugused. Ei, mina ei reisi kuskile, mina olen realist. Aga niipalju mul hinge taga raha on, et ostan endale arvuti ja lasen interneti sisse panna.“

Elsa jäi rääkijat kahtlevalt silmitsema.

„Mina arvasin, et sul on puberteet ammu möödas, aga näe – ikka need twitterid ja facebookid ei anna rahu,“ arvas ta siis halvasti peidetud üleolekuga.

„Kas just need, aga koolis sai ju lastele arvuti algtõdesid õpetatud! Eks sealt jäi teadmine külge, et internetist saab kõik kätte, mis vaja. Ning pealeselle saab arvutit ka kirjutusmasinana kasutada.“

„Just-just, siis pead ka printeri ostma, jälle sada eurot läinud! Ma ei teadnudki, et mul nii jõukas sõbranna on… Ja mida sa siis kirjutama hakkad, kui küsida tohib?“

Karin surus suu kokku ja kirus ennast, et oli üldse arvutist rääkinud. Sest midagi muud peale tõe polnud sellele küsimusele vastata, aga see tõde oli veel liiga toores ja kogu plaani eluõigus tõestamata. Praegu Elsale öelda, et ta tahaks hakata lasteraamatut kirjutama, ning kui õnnestub, isegi mitme raamatu autoriks, päris lastekirjanikuks saada – ei, paljas ettekujutus, missuguse näo sõbranna selle peale teeks, hakkas vastu. See jääb saladuseks, vähemalt senikauaks, kuni see lasteraamat kaante vahele jõuab. Kui üldse jõuab, kogu see kirjastustega asjaajamine on ju täiesti tundmatu maa…

„Kõigepealt hakkan internetis suhtlema! Otsin oma vanad kooliõed üles, paljud on kindlasti endale arvutid soetanud, ja elu läheb korraga palju huvitavamaks.“

„Käsitsi sa ei viitsi enam kirju kirjutada, eks?“

„Nüüd kirjutatakse ja saadetakse kirju teistmoodi, pole vaja marki ega ümbrikku, pole isegi vaja postkasti vahet joosta. Tahaks ka hakata tänapäevaselt elama, muud midagi,“ seletas Karin veidi nipsakalt ja Elsa jäi selle peale vait. Nähtavasti taipas, et Karinil on tõesti mingi laiem plaan, aga ta ei kavatsegi end rohkem avada.

Valdaga polnud põhjust niisugustel teemadel rääkida, temaga kõneldi rohkem maalähedastest ja igapäevastest asjadest. Kuigivõrd oli selle põhjuseks muidugi erinev haridustase, aga Valda auks peab ütlema, et tänu raadiole ja televiisorile oli ta maailmaeluga üllatavalt hästi kursis. Karin oli korduvalt mõtisklenud, et näe – kõrgkoolis õpitu kipub ajapikku ununema, aga elukoolis omandatud teadmised jäävad palju kindlamini külge, ja Valda oli selle tõestuseks üsna hea näide. Füüsilise tööga harjunud inimesena oli tema Poolkoera elanikest ainus, kes ei väsinud oma peenramaalapil tegutsemast, oli sinna isegi väikese kilekasvuhoone püsti pannud ja suve lõpupoole jagas sealt nii Elsale kui Karinile punavaid läikivakoorelisi tomateid.

„Võta-võta, mul neid seal küllalt!“

Valda kasvatas sellel tillukesel maalapil endale isegi talvekartuli ja tegi seda eriskummalisel meetodil, mis bioloogiat õppinud Karini küll kahtlevalt õlgu kehitama pani, aga justkui kõikide üldtunnustatud tõdede vastaselt edukalt toimis. Tuttav põllumees tõi oma traktoriga igal sügisel peenramaa nurgale põhupalli, see seisis seal kevadeni, mil Valda kartuli maha pani ja selle järel põllu tihedalt põhuga kinni kattis.

„See on väetise eest, kust mul seda sõnnikut võtta… Ja on paremgi kui sõnnik, ei haise ega määri,“ seletas ta Karinile, kui too kahtles, et põhul vist ikka pole vajalikku väetamisvõimet. Ning sügisepoole selgus, et Valdal oli tuline õigus – kartulid kasvasid nagu imeväel mehe rusika suuruseks ja neid sai palju. Valda poeg, kes kauges pealinnas elas ja paar korda aastas ema vaatamas käis, sai neid sügiseti paar tublit kotitäit auto pagasiruumis kaasagi võtta, ja kui sõbrannadel oli talvekartul veel ostmata, jagas Valda lahkesti ka neile mõne keedu jagu mugulaid.

„Palju mul endal neid vaja, minule kotist-poolteisest kevadeni piisab! Ja teie peate hakkama neid tühje poest kiloviisi ostma!“

Karini meeldetuletus, et jagajale jäävad tihti vaid näpud, pani Valda kulmu kortsutama.

„Loll jutt! Mina olen elus näinud, et see, mis teisele antakse, tuleb mujalt teistmoodi tagasi. Jumala tõsi!“ väitis ta, triikis aeg-ajalt valusaks tõmbuvat puusa ja läks jälle peenramaale toimetama. Ning oli kogu oma olekuga nagu elus märk sellest, et paremat elu ta ei oskaks tahtagi.

Kord, kui nad kolmekesi Valda juures ühises kohvilauas istusid, küsis Elsa veidi kiuslikult nagu see tal üsna tihti moeks oli:

„Valda, kas sa oleksid õnnelik, kui loteriiga mõne suurema summa raha võidaksid?“

„Ah…?“ Valda vaatas silmi pilgutades küsija poole. „Kellel siis raha vastu midagi, aga mina võita ei saa, mina loteriid ei mängi.“

„Võiksid ju mõne pileti muretseda! Mõtle, kui sa võidad, mis sa kõik endale osta saaksid ja poleks sul vaja selle peenramaaga jännata! Elaksid nagu proua kunagi,“ jätkas Elsa õrritamist, aga Valda tegi hoopis nõutu näo.

„Siis ma läheksin vist lolliks! Eluaeg harjunud tööd tegema… Ja ma tean, et minul loosiõnne nagunii ei ole, mina olen kõik ainult oma kümne küünega ja vaevaga kokku kraapinud. Minule aitab, mulle ei ole palju vaja!“

Karin koges jälle, et kolmekesi koos olles on neil raske pikemat arutlust tekitavat ühist jututeemat, veel vähem aga selle arutamisel ühist keelt leida. Kuigivõrd õnnestus see ainult poliitikast kõneldes; paarkümmend aastat tagasi ajaloo kolikambrisse saadetud Nõukogude võimu suhtes olid kõik enam-vähem ühtemoodi taunival seisukohal. Aga siiski söandas Valda mõnikord meelde tuletada, et mõned asjad olid ka selle vastikul punasel ajal paremini korraldatud.

„Lihtsal inimesel oli parem abi saada! Kui ikka tõsine häda käes või muidu liiga tehti, läksid valla partorgi juurde kaebama, see pani asjad jälle paika,“ väitis ta teadjalt.

„Siis polnud vald, oli külanõukogu,“ õiendas Elsa. Tema tahtis pisiasjades alati täpne olla.

„Tohoh, mis sina partorgi juurde tikkusid? Ega sina ju parteilane ei olnud,“ imestas Karin.

„Ei olnud jah, aga see poolvenelane Antonov aitas kõiki, partei võimu ju kardeti. Kui me Peetriga veel koolimaja juures mõisa aednikumajas elasime, hakkas mu vanamees üle aisa lööma, tikkus selle Poe-Asta juures käima, sihuke suurte tissidega tüdruk oli, eks mäletate vist teist küll… Ei võtnud aru pähe, tee mis tahad, kodus oli üks pahandus teise otsa! Siis ma läksin Antonovi jutule ja tema tegi asja korraga klaariks, kutsus Asta enda juurde ja ütles, et laseb ta päevapealt poest lahti, kui ta oma litsikombeid ei jäta. Aitas! Mu vanamees, rahu tema põrmule, oli küll tige ja porises mitu päeva, aga siis läks vist kihu üle, jäi rahulikuks ja leppisime ära!“

„Oota-oota – see Asta oli ju Tallinnast siia saadetudki, kui tuli seadus, et kõik prostituudid pealinnast vähemalt saja kilomeetri kaugusele! See oli vist enne olümpiat, jah? Pealinna õhk sai puhtamaks, aga eks linnameestel oli kurvastamist!“ teadis Elsa lisada. „Eks siis saadeti ka meie külanõukogusse korraldus, et võtta see linnalinnuke luubi alla, mis muud.“

„Kaua sa nüüd oled lesepõlve pidanud?“ küsis Karin Valdalt. Tema arvates kiskus jututeema sinnakanti, kus neist kolmest keegi poleks osanud midagi paikapanevat öelda – üks lesk, üks vanatüdruk ja üks ammu lahutatud naine, nimelt tema ise. Justkui läbilõige naisinimeste loendist, keda elu on läbi raputanud ja lõpuks üksikuks jätnud.

„Seitseteist aastat saab täis. Ja jumala eest, olin omajagu loll, et Peetrist küünte ja hammastega kinni hoidsin – tema oleks võinud tõesti oma Asta juurde jääda, mina oleks varem rahu saanud! Sest tema oli elu lõpuni täkku täis ja mina pidin tema tahtmist täitma. Aga kui vähk ta ära viis, oli korraga suur rahu majas… Ja eks mul oli ikka siis kahju ka!“

„Lollid naised, kes ennast orjastada lasevad,“ torkas Elsa vahele tooniga, mis oleks vastupidise arvamise sedamaid ära tapnud. Ka Valda sai sellest aru, oleks küll tahtnud õigluse huvides lisada, et kõigest hoolimata polnud tema Peeter halb mees ja puhaku rahus, aga loobus. Ta kohendas vaagnale jäänud pirukalõike, sundis teisi sööma ja lisas tassidesse kohvi – kolmiku kokkusaamine toimus sedapuhku tema korteris.

Valda oligi see, kelle kaudu hoopiski ootamatu ja intrigeeriv uudis Poolkoera elanikeni jõudis. Ühel õhtul kutsus ta Karini ja Elsa enda juurde, põhjust nimetamata, omal salapärane nägu peas.

„Kõigepealt istuge, muidu kukute! Mul on põrutav uudis!“

Majakaaslaste reaktsioon sellele oli erinev nagu kutsutute iseloomgi – Elsa pilklikust naeratusest polnud raske välja lugeda üleolekut, Karin aga jälgis neid mõlemaid nagu peljates, et Elsa võiks alati avameelsele ja heatujulisele Valdale midagi solvavat öelda. Ega temagi uskunud, et lubatud uudis midagi olulist sisaldab, aga üle kõige hindas ta head läbisaamist.

„Eks Väljaotsa hall kass sai jälle pojad, mis muud…“ püüdiski Elsa kohemaid hakata teravmeelitsema. Tema arvates oli Valda puhevil olek õigustamatult väljakutsuv ja raske oli alla suruda tahtmist talle koht kätte näidata.

„Oota, Elsa, las ta räägib! Mina tahan küll uudist kuulda,“ vaigistas Karin. Tema oli selles seltskonnas alati katalüsaatori osa etendanud ja plahvatusi ära hoidnud. Paarikaupa omavahel kokku saades naiste vahel rivaalitsemist kunagi ei tekkinud, aga kolmekesi olles oli enamasti Elsa see, kes hea tooni piiril balansseerides püüdis ennast alati targemana ja sõnaosavamana näidata. Valda oli õnneks küllalt lihtsameelne ja heasüdamlik, et sellest mitte välja teha, aga praegu ta lihtsalt õhetas teadmisest, et tal on teistele midagi olulist öelda.

„Kas ma siis räägin uudist? Tahate kuulda?“ küsis ta õrritavalt, püüdes sõnumi ootuspinget veelgi kõrgemaks kruttida, aga see oli juba liiast. Elsa tõusis toolilt ja tegi sammu ukse poole.

„Ah, jäta rääkimata, kui ei taha. Niikuinii pole see midagi olulist.“

„Oota, see on meile kõigile tähtis jutt! Bogomolovid on oma korteri maha müünud!“ hüüdis Valda kiirustavalt, nagu kardaks, et tema uudis jäljetult kaob ning ta jääb oodatud hetkesensatsioonist ilma.

Vene nimega, aga tõmmuvõitu nahavärviga suveelanikud, need seene- ja marjakorjajad, kes omavahel alati mingis arusaamatus keeles vadistasid ja nende kolmega eriti ei tahtnudki seltsida… Müüsid oma Poolkoera korteri maha?

Elsa seisatas ja unustas suugi imestusest lahti. Karini näol peegeldus varjamata hämming – alles hiljuti olid nad kolmekesi omavahel arutanud, et näe, Eesti riik sai lõpuks ikkagi vabaks, aga nemad siin peavad elu lõpuni Bogomolovite kärarikast seltskonda taluma. Õnneks küll ainult suviti, aga nende kohalolek avaldub ka talvel, nimelt kütmata korteri kaudu, mis kogu maja külmaks muudab… Kas tõesti nüüd midagi muutub?

„Kust sa tead? Kes seda rääkis?“ küsis Elsa peaaegu prokuröritoonil.

„Käisin vallamajas, ikka seda pensioni tulumaksu õiendamas, see lubati ju maha võtta… Seal räägiti! Sekretär küsis otse, kuidas me oma uue majakaaslasega rahul oleme ja mina ei teadnud sellest midagi!“

„Kuidas nad siis niiviisi müüsid, et meie midagi ei tea? Ostja peab ju enne maja ja korteri üle vaatama ja… Aga siin pole ju kedagi käinud! Pärast septembrikuud pole siin keegi ka Bogomoloveid näinud, ja nüüd – korter maha müüdud! Kes see uus omanik on, ja kus ta on?“ lasi ka Karin pika imestustiraadi valla. Ning Elsa haaras sellest kohe kinni.

„Just! Kes ta niisugune on, kas sa küsisid?“

„Muidugi, kus ma siis sain küsimata jätta! Nimegi uurisin välja.“

„No-oh…? Jälle mõni võõramaalane või?“ küsisid Elsa ja Karin peaaegu ühest suust, aga Valda otsis oma käekotist mingi paberilipaka, pani prillid ette ja luges rõhutatult selge häälega:

„Varimets, Helmar… Meesterahvas, õhh-iga kirjutatakse! Sündinud neljakümne üheksandal kuskil Venemaal, vist Siberis…“

„Ise Varimets, aga Venemaal sündinud,“ imestas Elsa. „Siberi eestlastel niisuguseid nimesid ei ole, see on eestistatud nimi.“

„Oota-oota, neljakümne üheksandal oli ju see suur küüditamine! Võib-olla, et ta viidi ema kõhus sinna, ikka siitsamast Eestimaalt…“ arvas Karin. „Kas sa ta naise kohta ka küsisid, äkki saame oma kampa veel neljanda naishinge?“

„Kui nad üldse siia pärapõrgusse elama tulevad! Mis häda pärast peaksid terve mõistusega inimesed siin elada tahtma?“ See oli Elsa. Tema oli alati rõhutanud, et Poolkoeral elamine on tema jaoks sundseis ja õigele haritud ja erudeeritud inimesele kindlasti vastumeelt. Aga tal pole kuskilt raha võtta, et mujale elamist otsida ja tema ainuke vilets varandus on seesama korter siin Poolkoeral. Läheks siit lennates ja tagasi vaatamata, kui ainult saaks.

„Ega see vallasekretär ka midagi rohkem teadnud, ma ei osanudki enam küsida. Tema oli ainult ostulepingu registreerinud,“ seletas Valda juba taltunult. Uudis oli edasi antud ja ta tundis ennast korraga kuidagi tühja ja väsinuna. Niisugusel hetkel meenub, et on juba palju aastaid mööda maamuna ringi trambitud – asi, mis tegevuses olles ei tule meeldegi.

„Mina ikka ei usu, et see mees ostis korteri nagu põrsa kotis, et siin ei käinudki,“ arvas Karin. „Iseasi, kui oleks väga odavalt saanud, aga Bogomolovitest ma seda ei usu, nemad olid ihnsad! Mäletate, kui me välistreppi lasime parandada ja igale korterile tuli kaheksa eurot – nende käest tuli seda kolm korda küsimas käia.“

„Võib-olla käisid siis siin, kui meid kedagi kodus ei olnud,“ arvas Valda.

„Seda juhtub harva, et kedagi kodus ei ole,“ raputas Elsa veendunult pead. „Kas sa mäletad, millal me kõik korraga ära olime?“

„Mina mäletan! Siis, kui me kolmekesi seenel käisime, septembri alguses. Siis nad võisid ära käia küll, nii et meie ei näinud.“

„Kust nad teadsid just siis tulla, ega me kellelegi teatanud, et ära läheme,“ jäi Elsa kahtlema, aga teema oli ammendatud. Püüti veel siit-sealt arutlust üles võtta, aga kuuldu lihtsalt sundis omaette mõtisklema, mis nüüd Poolkoeral muutuma hakkab ja kuidas see edaspidist elu mõjutab.

3

Helmar Varimetsa maine varandus mahtus kõik väheldasse punasesse autosse, sest koosnes põhiliselt ainult riidekraamist – seljariided, natuke pesu, vooditekk, padi ja paar lina. Lõpuks kõndis mees veel korteri läbi, leidis riietekapi alt oma suvekingad ja torkas needki kilekotti.

„Need oleks küll ununenud! Ega saagi kõike meeles pidada, midagi jääb ikka maha, see on paratamatu. Asjad ja… mälestused!“ pomises mees pealetükkiva nostalgiaga võideldes. Astus siis kööki, võttis kapist mõned taldrikud, kausi ja paar kohvitassi ning haaras pärast väikest kõhklust laualt ka kohvimasina.

„Mina olin alati suurem kohvijooja kui Astrid…“ püüdis ta oma tegu õigustada. Lukustas korteri ukse, kukutas võtme postkasti ja viis viimaseks kokku korjatud esemed autosse.

„Nii, et see eluetapp on nüüd läbi…“ Helmar tegi südame kõvaks ja istus rooli taha. Ometi hoidus ta tagasi maja poole vaatamast, sest tundis äkki jälle seda nõrgakstegevat haledushoogu, mis paneb ettevõetud sammus kahtlema ja muud väljapääsu otsima. Inimese põhiloomus on ikkagi alalhoidlik ja iga põhjalik elumuutus paneb kahtlema, kas ettevõetud samm on õige.