Robert Kirkman - Elavad surnud: Kuberneri tõus

• Название: Elavad surnud: Kuberneri tõus
• Автор: Robert Kirkman
• Жанр: Зарубежная фантастика

“Elavate surnute” maailmas pole vihatumat meest kui Kuberner, despoot, kes juhib müüristatud Woodbury linna, kellel on omaenda haiglane õiglustunnetus, sundides vange linnarahva lõbustamiseks zombidega võitlema. Aga kuidas ta alustas? Kuidas tast sai selline mees? Romaanisarja “Elavate surnute” esimene raamat “Kuberneri tõus” keskendub just sellele. Tuleb välja, et ta alustas vaikse, rahuliku muusikaärimehena, kes armastas väga oma venda ja vennatütart. Ta muutus romaani jooksul on äärmiselt suur, sama võib öelda ka kõigi teiste raamatu tegelaste kohta. Kui palju oli Kuberneri muutumisel süüdi just see, et ta ei suutnud õigesti ümbritsevale vastu astuda, et ta pidi tegema, mis tegi, ellujäämiseks, kuni tast sai see, kes ta oli? Kas peitub Kuberner meis endis? On elavaid surnuid täis maailm ja Brian Blake, ta vend Philip, tolle tütar Penny ja nende sõbrad Bobby ja Nick, kes üritavad keset zombide maailmalõppu ellu jääda, alguses teisi inimesi otsides, siis neid umbusaldades, viimaks – kahjuks küll enamikku neist – vihates. Kui maailm meie ümber drastiliselt muutub, kas jääme iseendiks või muutume? Nietzchet tsiteerides: „Kes võitleb koletisega, peab ette vaatama, et temast endast ei saaks koletis. Kui pikalt sügavikku vaadata, vaatab sügavik sulle vastu.“ Ja sa ei saa sinna midagi parata, et vaatab. Või saad?

---

Robert Kirkman, Jay Bonansinga Elavad surnud: Kuberneri tõus

Jeanie-B-le, Joeyle ja Billile… mu elu armastustele.

– Jay

Soniale, Peterile ja Collette’ile… luban töötada vähem niipea, kui kolledži eest on makstud.

– Robert

Esimene osa TÜHJAD INIMESED

Surmas pole midagi kuulsusrikast.
Igaüks saab sellega hakkama.

– Johnny Rotten

ÜKS

Brian Blake kössitab läppunud pimeduses, hirmust hingetu, põlved valusalt tuikamas, ja mõtleb, et kui tal oleks veel teine kätepaar, võiks ta ka omaenda kõrvad kinni katta ja purunevate inimpeade hääli summutada. Kahjuks on ainsad Briani käsutuses olevad käed parajasti hõivatud tema kõrval kapis seisva tüdruku väikeste kõrvade katmisega.

Seitsmeaastane laps väriseb ta käte vahel ja võpatab pidevalt, kui kapiukse tagant kostab järjekordne MATS-GAAHH-TÜMPS. Siis võtab maad vaikus, mida katkestavad vaid saabastatud jalgade kleepuvad sammud plaaditud põrandal ja kiired vihased sosinad vestibüülist.

Brian hakkab jälle köhima. Ta ei saa sinna midagi parata. Ta võitleb selle neetud külmetusega juba mitu päeva, aga kangekaelne tõbi ei taha kuidagi ta liigeseid ja põsekoopaid rahule jätta. Nii juhtub temaga igal sügisel, kui Georgia ilmad muutuvad rõskeks ja hämaraks. Niiskus imbub kontidesse, röövib jõu ja muudab hingetuks. Nüüd tunneb ta iga köhahooga palaviku tukslevat survet.

Ta surub käed kindlamalt väikese Penny kõrvadele, kui läkastades ja hingeldades kägarasse tõmbub. Ta teab, et tema ragisev köha äratab teisel pool kapiust ja maja sügavamates soppides palju tähelepanu, aga ta ei saa midagi teha. Iga läkastusega lahvatavad ta silme ees eredad sädemed nagu tilluke ilutulestik pimedatel sarvkestadel.

Vaevu üle meetri lai ja ehk meetri sügavune kapp on pime nagu öö ja lehkab koirohu, hiiresita ning vana seedripuu järele.

Hämaruses rippuvad plastikust ülikonnakotid riivavad Briani nägu. Briani noorem vend Philip ütles, et kapis võib köhida küll. Brianil oli vaba voli kas või pea otsast köhida – see meelitakski koletisi välja tulema – peaasi, et ta Philipi väikest tütart oma neetud haigusse ei nakata. Vastasel juhul lubas Philip hoopis Briani pea puruks lüüa.

Köhahoog möödub.

Mõni hetk hiljem häirivad vaikust uued luusivad sammud ukse taga: veel üks surnud olevus siseneb tapatsooni. Brian surub käed kõvemini Penny kõrvadele ja tüdruk võpatab, kui Koljupurustamise sümfoonia D-mollis uuesti esitusele tuleb.

Kui Brian Blake’il oleks palutud seda heli kirjeldada, oleks ta ammutanud inspiratsiooni oma läbikukkunud muusikapoe omaniku karjäärist ja öelnud, et peade purustamise hääled meenutavad põrgulikku löökpillisümfooniat, mingit sürreaalset Edgard Varèse’i katkendit või John Bonhami pilves trummisoolot. Selles on korduvad värsid ja refräänid: inimeste raske hingeldamine, järjekordse elava laiba lohisevad sammud, kirve vihin, tuhm mütsatus, kui tera lihasse tungib…

Ja viimaks suur lõppmäng, niiske surnud raskuse plartsatus ligasel parketil.

Järgmisel puhkehetkel raputavad Briani keha palavikuvärinad. Vaikus on kurdistav. Briani silmad on nüüd pimedusega harjunud ja ta märkab ukseprao alt sisse imbuva paksu arteriaalse vere esimest helki. See meenutab mootoriõli. Ta tõmbab oma vennatütre laienevast loigust eemale, kapi tagaossa saabaste ja vihmavarjude vahele.

Penny Blake’i väikese teksakleidikese serv puudutab verd. Ta tõmbab selle kähku ära ja hakkab plekki paaniliselt hõõruma, nagu võiks vere sisseimbumine teda kuidagi nakatada.

Brian tõmbub järgmise krampliku köhahoo all kägarasse. Ta võitleb sellega. Ta neelatab – valulik kurk oleks nagu klaasikilde täis – ja haarab väikese tüdruku oma embusse. Ta ei tea, mida öelda või teha. Ta tahaks vennatütart aidata. Tahaks sosistada midagi lohutavat, aga ühtki sobivat mõtet ei tule pähe.

Tüdruku isa teaks, mida öelda. Philip juba teaks. Tema leiab alati sobivad sõnad. Kui Philip Blake midagi ütleb, soovivad teised salamisi, et oleksid ise selle peale tulnud. Tema ütleb ja teeb alati seda, mis vaja. Nagu praegugi. Ta on koos Bobby või Nickiga seal väljas ja teeb, mis vaja… Samal ajal kui Brian kössitab pimeduses nagu hirmunud jänes ja soovib, et teaks, mida vennatütrele öelda.

Arvestades sellega, et Brian Blake on kahest vennast vanem, tundub imelik, et ta on alati olnud nõrgem. Brian Blake on koos saapataldadega vaevu 170 sentimeetrit pikk kondine hernehirmutis, kes paistab oma kitsastest mustadest teksadest ja rebenenud Weezeri T-särgist vaevu välja. Kidur kitsehabe, punutud käevõrud ja Ichabod Crane’i tume juuksepahmakas loovad pildi 35-aastasest igavesti peeterpaanlikku limbosse mõistetud boheemlaslikust kõrendist, kes nüüd koirohulõhnalises pimeduses põlvitab.

Brian hingab kähinal sisse ja vaatab alla Penny suurtesse silmadesse ning tüdruku tumma, kapihämaruses kummituslikult kahvatusse ja õudusest moonutatud näkku. Tüdruk on alati vaikne olnud ja tema portselannuku jume muudab ta peaaegu ebamaiseks. Pärast ema surma on ta jäänud veel kinnisemaks, kahvatumaks ja tundetumaks, nii et ta näib lausa läbipaistev, ronkmustad juuksesalgud suuri silmi varjamas.

Viimased kolm päeva pole ta peaaegu sõnagi lausunud. Muidugi on need olnud erakordsed päevad ja trauma mõjub lastele teistmoodi kui täiskasvanutele, aga Brian kardab, et Penny võib olla šokki saamas.

«Kõik saab korda, pisike,» sosistab Brian ja paneb sellele punkti väikese hädise köhatusega.

Tüdruk vastab midagi tema poole vaatamata. Ta pomiseb seda vaikselt, silmad maha löödud, pisar määrdunud põsel helkimas.

«Kuidas palun, Pen?» Brian surub ta enda vastu ja pühib pisara ära.

Tüdruk kordab seda veel kord ja veel kord ja veel, aga mitte otseselt Brianile. See on pigem nagu mantra, palve või loits: «Miski ei saa enam kunagi korda. Mitte kunagi, mitte kunagi.»

«Kuss.» Ta surub tüdruku pea õrnalt vastu oma T-särki. Lapse nägu on Briani ribide vastas soe ja niiske. Brian katab ta kõrvad, sest kuuleb väljastpoolt järjekordset kirvelöögi mütsatust, kui tera purustab pealuu ja tungib läbi kõvakesta välimiste kihtide kuklasagara halli tarretisse.

See on lirtsuv hääl, nagu löödaks pesapallikurikaga märga palli. Verine tomp langeb põrandale märja mopina, tuues kuuldavale kohutava niiske nätaka. Veidral kombel on just see heli Briani jaoks kõige hullem: õõnes niiske mütsatus, mis teatab surnukeha kukkumisest kallile keraamilisele plaatpõrandale. Plaadid on eritellimusel valmistatud, keerukate kaunistuste ja asteegi mustriga. See on kaunis maja… Või vähemalt kunagi oli.

Müra lakkab jälle.

Taas järgneb kohutav tilkuv vaikus. Brian summutab köhahoo, ta hoiab seda kinni nagu kohe lõhkevat raketti, et kuulda väljastpoolt vaevumärgatavaid muutuseid hingamises või luusivaid samme verest ja sisikonnast libedal põrandal. Nüüd aga valitseb haudvaikus.

Brian tunneb, kuidas laps tema kõrval pingule tõmbub – väike Penny valmistub veel üheks kirvehoopide seeriaks – aga vaikus aina venib.

Paari sentimeetri kaugusel klõpsatab lukk ja kapi uksenupp pöördub. Brianil tuleb kananahk ihule. Uks avaneb.

«Hästi, kõik korras.» See suitsune viskihõnguline bariton kuulub mehele, kes nüüd kapihämarusse piilub. Philip Blake pilgutab pimeduses silmi, nägu higine ja zombide kõrvaldamisest punane, verest määrdunud kirves tugevas töölisekäes.

«Oled sa kindel?» pomiseb Brian.

Philip ei pane venda tähele ja vaatab alla oma tütre poole. «Kõik on hüva, pisike. Issi on terve.»

«Oled sa kindel?» kordab Brian köhides.

Philip silmitseb oma venda. «Kata suu kinni, semu.»

«Oled sa kindel, et õhk on puhas?» kähiseb Brian.

«Pisike?» Philip Blake räägib oma tütrega väga õrnalt ja tema kerge lõunaosariikide aktsent varjutab ereda vägivallasädeme, mis alles nüüd ta pilgus kustuma hakkab. «Jää nüüd korra siia, selge? Püsi siin, kuni issi ütleb, et võid välja tulla. Saad aru?»

Kahvatu tüdrukuke noogutab arusaamise märgiks nõrgalt.

«Lähme, semu,» kutsub Philip oma vanemat venda peidukohast välja. «Koristamisel oleks su abi vaja.»

Brian ajab end raskustega jalule ja tungib mantlite vahelt läbi.

Kapist välja astudes paneb vestibüüli ere valgus silmi pilgutama. Ta vahib ringi, köhib ja vahib veel natuke. Hetkeks tundub, et kahekorruselise koloniaalstiilis häärberi uhkes eeskojas, mida valgustavad peened vasklühtrid, käib halvatud remondimeeste renoveerimistöö. Seinte sinakasrohelist krohvi määrivad suured baklažaanlillad laigud. Põrandaliiste ja simsse kaunistavad mustad ja tumepunased tindilaigud. Siis haarab ta pilk põrandal lebavaid kogusid.

Kuus laipa vedelevad veristes hunnikutes, käed-jalad laiali. Vanust ja sugu on kohutava tapatöö, plekilise kahvatu naha ja moonutatud peade tõttu võimatu eristada. Kõige suurem lebab suure paraadtrepi jalamil aeglaselt suurenevas sapiloigus. Teine, võib-olla kunagine majaperenaine, sõbralik võõrustaja, kes pakkus omal ajal virsikukooki ja Lõuna külalislahkust, on nüüd kaunile valgele parkettpõrandale pikali sirutatud ja tema katkisest kolbast siugleb välja peen riba hallollust.

Brian Blake tunneb tugevat iiveldust ja neelatab kramplikult.

«Hästi, härrased, tööd on siin palju,» pöördub Philip kahe kambajõmmi Nicki ja Bobby ning oma venna poole, aga Brian peaaegu ei kuulegi teda üle oma pööritava südame tuksete.

Viimase kahe päeva jooksul on Philip hakanud hävitatuid «kaks korda küpsetatud sealihaks» kutsuma. Brian märkab veel mõne jäänuseid tumedatel poleeritud põrandalaudadel elutoa lävel. Võib-olla teismelised, kes siin kunagi elasid, või võõrad, keda võeti vastu täiesti külalislahkusetu nakatunud hammustusega. Nüüd ümbritsevad neid kiirtena arteriaalse vere jäljed. Üks poiss või tüdruk, lömastatud pea näoga põranda poole nagu ümberläinud supipott, pumpab ikka veel katkise tuletõrjehüdrandina põrandale punast verd. Mõnede teiste kolpades turritavad käepidemeni sisse tunginud väikesed kirved nagu maadeavastajate uhked lipukesed kunagi kättesaamatutes mäetippudes.

Brian tõstab kiiresti käe suu ette, nagu saaks ta kõhust üles tulvavat tõusulainet tagasi hoida. Ta tunneb pealael õrna puudutust, nagu sibliks seal mõni koiliblikas. Ta vaatab üles.

Lühtrilt tema pea kohal tilgub verd. Üks piisk tabab Briani nina.

«Nick, mine too õige need katteriided, mida me nägime…»

Brian langeb põlvili, naaldub ettepoole ja oksendab häälekalt parketile. Aurav helepruun mass ujutab põrandaplaadid üle ja seguneb langenud surnute roojaga.

Pisarad kõrvetavad Briani silmi, kui ta nelja päeva ahastuse endast välja laseb.

Philip Blake toob kuuldavale pingsa ohke. Adrenaliin pumpab endiselt ta soontes. Hetkeks ei püüagi ta vennale appi minna, vaid lihtsalt seisab, paneb verise kirve käest ja pööritab silmi. Ime, et Philipi silmamunad pole aastate jooksul venna peale silmade pööritamisest ära kulunud. Aga mida ta siis tegema peaks? See vaene hoorapoeg on ta pereliige ja perekond on perekond, eriti sellistel erakordsetel aegadel nagu praegu.

Nende sarnasus on silmaga näha, seda ei saa Philip eitada. Philip Blake on pikk, sihvakas ja sitke mees töölise tugevate lihastega, aga tal on samasugused tumepruunid silmad ja süsimustad juuksed nagu ta vennal, päritud Mehhiko-Ameerika segapäritolu emalt. Mamma Rose’i neiupõlvenimi oli Garcia. Lapsed olid läinud tema nägu ega sarnanenud sugugi oma isale, suurele ja jämedale šoti-iiri päritolu alkohoolikule Ed Blake’ile. Brianist kolm aastat noorem Philip oli aga pärinud kõik perekonna lihased.

Nüüd on ta üle 180 sentimeetri pikk mees tatari vuntside ja ratturi vanglatätoveeringutega, kulunud teksades, töösaabastes ja puuvillases särgis. Ta mõtleb parajasti oma aukartustäratava koguga ropsiva venna kohal kõrguda ja öelda paar karmi sõna, aga peatub siis. Ta kuuleb vestibüüli teisest otsast midagi, mis talle sugugi ei meeldi.

Bobby Marsh, Philipi vana sõber keskkoolist, seisab trepijalamil ja pühib kirvetera oma XXL-suuruses teksadesse puhtaks. Bobby Marsh on tüse 32-aastane ülikooli pooleli jätnud eluheidik, pikad rasvased juuksed patsi seotud, mitte just haiglaselt ülekaaluline, aga ikkagi üsna paks, just selline kutt, keda ta Burke’i keskkooli kaasõpilased oleksid rasvarulliks kutsunud. Nüüd jälgib ta Brian Blake’i oksendamist ja itsitab närviliselt, nii et vats vabiseb. See on rõõmutu ja õõnes naer, mida Bobby ei näi suutvat tagasi hoida.

Tema pinev itsitamine sai alguse kolme päeva eest, kui üks esimesi ebasurnuid Augusta lennujaama lähedal tankla töökojast välja tuikus. Verest läbi imbunud tunkedes õlinäpp loivas varjust välja, tualettpaberi riba talla külge kleepunud, ja üritas hambad Bobby paksu kaela lüüa, enne kui Philip vahele astus ja elukale sõrgkangiga virutas.

See avastus, et tugevast löögist pähe üldjuhul piisab, pani Bobby veelgi närvilisemalt naerda turtsuma – kindlasti kaitsemehhanism – ja ärevalt patrama, kuidas «vees on midagi kahtlast, mees, täpselt nagu kuradi musta surma ajal». Aga Philip ei tahtnud juba tollal selle pasatormi põhjuseid teada ja see ei huvitanud teda ka nüüd.

«Hei,» hõikab Philip kogukale sellile. «On see sinu meelest ikka veel naljakas?»

Bobby naer katkeb.

Toa teises servas, hetkel öösse mattunud hämara tagaaia poole avaneva akna all peab ärevalt vahti neljas kogu. Nick Parsons, veel üks sõber Philipi tormakast lapsepõlvest, on sitke ja sihvakas 30-ndates mees igavese spordipoisi lakutud välimuse ja sõjaväelise lühikese soenguga. Seltskonna kõige usklikuma mehena on Nickil olnud eriti raske kunagiste inimolendite hävitamisega harjuda. Nüüd on tema püksid ja tossud verepritsmeid täis ja ta jälgib šokist punaste silmadega, kuidas Philip Bobbyle lähemale astub.

«Vabandust, mees,» pomiseb Bobby.

«Mu tütar on seal sees,» lausub Philip Marshile ebamugavalt lähedale seistes. Philip Blake’i soontes süttib hetkega raevu, paanika ja valu plahvatusohtlik segu.

Bobby lööb silmad verega määritud põrandale. «Vabandust. Vabandust.»

«Too katteriided ära, Bobby.»

Paari meetri kaugusel on Brian Blake endiselt põlvili, purskab välja viimasegi maosopis leiduva ja jääb siis kuivalt kõõksuma.

Philip astub oma vanema venna kõrvale ja põlvitab. «Lase kõik välja.»

«Ma… Ee…» kähistab Brian ninaga tõmmates ja üritab terviklikke mõtteid moodustada.

Philipi suur, määrdunud ja pahklik käsi langeb venna kössi vajunud õlgadele. «Pole midagi, vennas. Lihtsalt lase kõik välja.»

«A-anna andeks.»

«Pole midagi.»

Brian võtab ennast kokku ja pühib käeseljaga suud. «K-kas te võtsite nad kõik maha?»

«Jah.»

«Oled kindel?»

«Jep.»

«Otsisite ikka igalt poolt? Keldrist ka?»

«Just nii. Kõigist magamistubadest samuti, isegi pööningult. Viimane ronis peidust välja sinu neetud köha peale, see ärataks isegi surnud. Teismeline plika, üritas üht Bobby lõugadest lõunaks süüa.»

Brian neelatab valusalt. «Need inimesed… Nad… Elasid siin.»