Jaak Järv - Ristitütar

• Название: Ristitütar
• Автор: Jaak Järv
• Издательство: EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
• Жанр: Античная литература

---

Jaak Järv Ristitütar

RISTITÜTAR

„Jumal, Issa pojuke, Püha ristike!” ütlesiwad siis mõlemad ja hakkasiwad kaewama. Töö läks ruttu edasi, sest nad ei teinud mitte uut hauda, waid kaewasiwad wana lahti, kuhu hilja maetud. Kui töö poole pääle sai, küsis üks teiselt:

„Kui palju sirakaid sa said ka selle eest, et ise ära matsime?”

„Ei lugenud; aga palju ei olnud.”

„Mina sain wiiskümmend. Saab näha, kui kaua nad nüüd matmata peawad. Minul küll neile matuseraha maksta ei ole.”

„Minul ka mitte,” kostis teine. „Tehku mis tahawad. Löögu seina pääle wõi kiriku ukse külge. – Aga mis nad sulle pihtimise pärast ütlesiwad! Minule paniwad seda ka patuks, et ma olla naese ilma pihtimata lasknud ära surra. Teab seda nende Jumalat, mis ta kõik tahab. Mis ma wõisin teha, ega ma teda pihtida mõistnud.”

„Ei ma kuulnud pihtimise pärast sõnagi,” rääkis teine. „Lapse hinge ikka lubawad ilma pihtimata wälja minna. Ta ep mõista weel rääkida. Millas sa ka ise pihtimas käisid?”

„Mina nende pihtimist tean,” ümises küsitaw wastu ja wiskas mulda wälja.

„Mina käisin kewadel suure-reedi nädalal,” seletas küsija ise edasi. „Kes tohtis minemata jätta. Ähwardati kirikus kõwaste, et need saada ära wannutud, kes pihtima ei tulla ja pattusid üles ei tunnistada. Rooma paap lubada need kõik kuradile, kes ei pihtida. Läksin siis ikka ja rääkisin talle mis mõistsin.”

„Tont wõtku nende Rooma paabi ja pihtimise,” pahandas teine, „mina neist ei küsi. Ühe ainsa korra olen nende pihtilaua juures käinud, aga mis nad saiwad sest? Pooli asjugi ma ei rääkinud. Andeks andis siisgi. Rumal wasikas. Parem ma palun ikka meie wana jumalat; kui ta iga kord ka ei aita, aga ega ta minu käest ka nii palju ei nõua, nagu nende täitmata kotid. Küll neil meie pattude pääle silmad on, aga ise teewad põrgu tegusid. – Oh-oh! Juba kirst paistab.”

„Jah, juba ta neil warsti käes,” tähendas teine. „Wõtku siis ja lugegu ja õnnistagu kudas tahawad, kui ilma rahata seda oskawad. Aga see on sinu oma, ta on suur. Ma katsun oma enne wälja saada, mul pisikene.”

Jätame neid nende surnukirstusid kiskuma ja kuulame lähemalt, kes nad on. Nad on kaks talumeest Eestimaa Katoliku usu ajast. Üks nendest on oma naese, teine oma lapse ilma kirikliku õnnistamiseta maha matnud, osalt seepärast, et matuseraha maksmisest pääseda, osalt seepärast, et neil, nagu ka kõigel muul siit maa rahwal, Ristiusust weel wäga wähe tundmist oli. Nende tegu on ülematele ilmsiks saanud ja nad peawad oma surnud ise hauast üles wõtma, et need siis preestri läbi kristlikul kombel wõiks maha maetud saada ja et paganlik wiis mitte ei wõiks julgust wõtta.

Sarnast pagana wiisil matmist salajalt on meie maal Katoliku usu ajal mitmel pool ette tulnud, siis iseäranis rohkeste, kui see usk siin esimestes aastasadades oli. Saadi niisugustest matmistest teatust, siis wõeti surnud ülesse ja pidiwad nad preestri ehk munga läbi kiriklikult maetud saama. Tallinna Dominikaneri kloostri mungad, kellede wastu kirikute waimulikud mehed, preestrid ja piiskopid wiha pidasiwad, kaebawad ühes kirjas aastast 1422 ordomeistri Sywart Lander’ile selles asjas muu seas järgmist: Et kirikuid maal wähe oli, „siis olla palju lapsi ilma ristimata pidanud surema ja ka abielu rikkujad ilma trööstita ja ilma pihtimata hauda minema. Kui waesed Eestlased oma preestritele wähe raha maksnud, siis olla seda sagedaste ette tulnud, et need mitte ei olla tulnud surejatele waimulist tröösti tooma. Ja kui siis talurahwas oma surnud ilma preestrita maha matnud, siis olla preestrid, ehk küll ise süüdlased, need wälja kaewada ja kiriku ukse külge ehk muidu kuhugi seina külge ülesse panna lasknud, ja, Jumalale ja inimestele jälestuseks, enne neid mitte matnud, kuni nende waesed omaksed seda raha ehk neid asju maksnud olnud, mis neilt nõutud.”1 – Sarnasel lool käisiwad Dominikaneri kloostri mungad Tallinnast ise maad mööda ümber, nagu mujalgi Katoliku usu maades, et inimesi pihtida, surnuid matta, rahwale palweid ja usku õpetada jne, mille juures kirikute preestrid aga neid takistada püüdnud ja nende wastu wiha kandnud, sest see munkade töö puutus nende kasude külgi. Enamiste käisiwad need rändaw-mungad jala, pisike altar seljas, arukordadel aga ka hobusega.

Kui mehed surnukirstud hauast wälja saanud, nägiwad nad eemalt üle oru kedagi kalda rinnakut mööda tasakeste alla sõitma. Wankri pääl näitas üks suur kast olema ja kasti otsas rist. Kasti ees istusiwad kaks isemoodi meest.

Surnukaewajad waatasiwad ja tunnistasiwad.

„Pea, Toots,” ütles teine wiimaks, „need on Mustad wennad!”

„Jah, Mustad wennad jah!” imestles teine wastu. „Nüüd kiriku saksal pikk nina.”

Tulijad oliwad tõeste Mustad wennad, selgema nimega mungad Tallinna kloostrist. Neid kutsuti jutlustajateks munkadeks, mustadeks munkadeks ja mustadeks wendadeks, nagu kõiki teisi dominikaneri ordo munkasid. Sõna „mustad” tuli sellest, et nende päälmine mantel must oli, kuna kirikute waimulikud mehed walget ülikonda kandsiwad.

Mustad wennad oliwad juba alla orgu saanud. Siit oli waewaline hobusega üle saada. Org oli mäda ja ojasoonetus tema keskel sandi sillaga. Mõlemilt poolt silda oli teekoht suurte kiwidega ja kändudega täidetud. See oli küll kiriku-tee, aga siisgi nii sant. Ta wõis ka seda olla, sest kirikusse käidi siis jalgsi ja nõnda saadi ikka siit läbi. Mungad aga oliwad hobusega, seepärast nende lugu siin pahem. Neil juhtus silla pääl õnnetus. Hobune läks jalga pidi silla puude wahele ja nii õnnetumalt, et jalg nikastas. Waewalt wedas ta wankri weel silla päält ära, selle kõrwale kiwidega täidetud kohta, aga siis mitte enam. Tema nikastatud jalg wääratas uueste ühe kännu juurikate wahele ja kui see wälja tuligi, oliwad rattad oma korda suurte kiwide taha jäänud, kust waene loom haige jalaga neid enam järele tõmmata ei jaksanud.

Mungad sundisiwad ja sundisiwad hobust, andsiwad ka keppi, aga ei tulnud sest ühtegi.

Surnukaewajad waatasiwad haua ääres asja päält.

„Mats, läheme appi!” ütles üks

„Läheme, Toots!” kostis Mats.

Nad läksiwad.

„Tere, wagad wennad!” ütlesiwad nad alla saades. „Nägime teil õnnetust olema, tulime appi.” Nad lükkasiwad, tõmbasiwad, ei tahtnud aidata. Mungad ise aitasiwad ka, aga wanker ei hakkanud weerema.

„Wagad wennad,” ütles Toots, „hüüdke ka Jeesukest. Paluge Maarja poole.”

Wagad wennad nõõtasiwad, sundisiwad, tõmbasiwad, mehed lükkasiwad, hobune tõmbas ka ja juba aitas. Wanker hakkas üle kiwide weerema! Hobune aga lompas kõwaste.

Kui nad kiwidest üle saanud tasasema tee pääle, tikkus Toots kohe hobuse jala kallale seda arstima. Ta musis ja muutsutas teda, õõrus ja wajutas ja ise luges:

„Jeesus ja Peetrus käisid kahekesi kiriku teed. Nende eesli jalg nikastas ära. Jeesus ütles: Oot, oot! ma tahan nikastust aidata. Luu luu asemele, soon soone asemele. Aamen, aamen, aamen.”

Kui ta neid sõnu kolm kord üle lugenud, küsis ta munkadelt:

„Kas on õige nõnda?”

„Wäga õige,” kostsiwad mungad.

Toots arstis weel edasi:

„Jeesus sõit silda mööda, mäkke mööda, jõkke mööda. Surnu mere randa mööda. Warsa jalga waperdelli, ruuna jalga raksatelli. Püha Peetrus, tule toes, astu abis, tee haige terwes, wõta walu ära. Sooned kokku jo sobigu, weri kokku jo wedagu, luu liha loperdagu. Aamen, aamen, aamen.”

Mungad kiitsiwad ka seda salmi õigeks. Toots luges ka teda kolm korda üle, kuna ta ise ikka jalga seadis ja õõrus. Kõige wiimaks luges ta Issa meie palwe, aga tagurpidi, lõpu otsast ette poole, ja siis ühe korra õiget wiisi. Sellega pidi nikastanud jalg õiget wiisi jälle tagasi minema.

Praegu küll ei olnud see weel sündinud, sest kui hobune minema aeti, lonkas ta ikka. Aga aegapidi wõis küll lonkamine lõppeda.

Kaldast ülesse saades rääkisiwad Toots ja Mats, mis lugu neil surnutega olla, ja palusiwad munkasid neid matma tulla. Need läksiwad tõrkumata, lugesiwad surnute pääle oma ladina salmisid, piserdasiwad neid oma pühitsetud weega jne. Lõpeks andsiwad nad mõlemile meestele tähed, et nende surnud õige õndsaks, tegewa usu seaduse järele olla maetud ja et nad neid jälle wõida hauda panna. Kui neid selle asja pärast weel peaks tülitada tahetama, siis tulla neil munkade tähte näidata.

Mehed oliwad rõõmsad. Iseäranis armas oli neile see, et matjad raha ei küsinud. Kohe paniwad nad surnud nende rahupaika tagasi ja hakkasiwad hauda kinni ajama. Seniks läksiwad mungad kiriku juure preestrile ütlema, et nad need ja need surnud olla ära matnud. Wististe ei üteldud sääl neile selle eest hääd sõna, sest mehed haua juures kuulsiwad kiriku poolt kui sajatawaid hääli.

Kui mungad hobuse juure tagasi tulnud, palus Toots neid ka oma kodu tulla. Tema naene olla sääl raske haige ja igatseda pihtijat. Mungad läksiwad sinnagi hää meelega ja natukese ajaga oli see tee käidud. Tootsi elukoht oli kiriku lähidal.

Mustad wennad wõtsiwad oma pihtitooli ja kannetawa altari rataste päält maha, wiisiwad sisse ja seadsiwad korralikult üles. Siin oli haige maas ja oigas; weike tütarlaps istus ta ees ja waatas kurwalt ta pääle. Mungad saatsiwad kõik siit wälja, ka lapsukesegi, kes umbes kuue seitsme aastane wõis olla; sest pattude tunnistamist ei tohi keegi muu kuulda kui see, kellele neid tunnistatakse.

Haigel pidi wististe palju pattusid tunnistada olema, sest umbes tund aega läks ära, enne kui mungad teisi jälle sisse tulla lubasiwad. Hulk paksu paberit oli ülestunnistatud pattusid täis kirjutatud. Munk keeras paberi kokku, pani oma kloostri pitseriga kinni ja ütles Tootsile:

„Püha neitsi Maarja saab tema eest paluma ja Jumal saab kuulma. Ta on kahetsewa, rusutud südamega oma patud üles tunnistanud ja ma olen temale andeks andmist kuulutanud. Nüüd anname temale ka altari sakramenti. Ta hing on waewatud ja tahab kinnitust. Kurat on tema juures wägew olnud, aga Jumala Ema püha neitsi palwe on wägewam.”

„Kurat taganegu ära üle üheksa soo, üle üheksa järwe,” ütles Toots.

Nüüd taheti haigele püha õhtu söömaaega anda; aga ei olnud wõimalik. Ta oli ennast pihtimise all palju wäsitanud ja wist ka äritanud, mispärast siis nüüd tema walu ja nõrkus wäga suureks läks. Ta oigas kangeste ja näitas iseäralikult rahutu olema. Mungad palusiwad ja ohkasiwad, aga ladina keeles. Toots, haige naese mees, palus ja luges oma keeles: „Mina arsti, mina sobi, Jumal appi, Jeesus appi, Maarjate walu wõtma! Arsti käsi, risti wesi, püha ristikene! Awitage, awitage! Kutske kuri kauge-elle, matke haigus aia taha, wiige walu waarikusse. Issa meie, kes sa oled taewas.”

Haige oigas edasi. Walu ei wähenenud. Toots heitis tema üle sõrmega ristisid ja käskis:

„Hüüa ikka Jeesukesta, hõika Maarjada aitama!”

Siis pööris ta munkade poole ja ütles: „Jah, kurja wägi on suur tema juures. Ehk on saksa wiha ka weel selle juures. Kas ta ise ei rääkinud? Mis ta pihtis ka?”

Kui mungad midagi ei kostnud, hakas ta jälle edasi lugema:

„Mine ära, hõel, mine ära, kuri! Mine mööda maad metsa sisse, näri haawa, näri haawapuud, wiska wiha wahtra sisse, heida armu, heida armu! Püha Peetrus, Mateus, Markus! Awe2 Maarja, santa Maarja! Jumala ristike ette, Jumla ristike taha. Jumala ristike maast taiwa! Aamen, aamen, aamen.”

Haige näitas waiksemaks jääma. Meele äritus, mis pihtimisega tõusnud, jäi tagasi. Nüüd ruttasiwad mungad altari sakramendiga. Nad paniwad sakramendi ande segatud olekus altari pääle, õnnistasiwad seda ja andsiwad haigele. Katoliku usu maades ei anta altari sakramendi wiina ja leiba mitte lahus, waid segatult ja nimelt selles mõttes nõnda, et ihu ja weri, mida siin ustakse, ikka ühendatud koos on.

Haige jäi weel waiksemaks. Tal näitas kergem olema. Tema mees arwas seda ka enese palwe wäest tulnud olema ja luges siis weel ühe lugemise haige pääle. Ühtlasi tahtis ta sellega wagadele wendadele näidata, kui palju palweid tema mõistab ja kui auus ristiinimene ta on. Ta oli ara loomuga mehike, ülemate wastu ikka hää tahtmise ja allaheitliku meelega, selle eest aga ka himukas enese kohta rahulolemist ja kiitust kuulma.

Haige jäi magama.

„Aitäh Maarjale! aitäh Jeesukesele!” ütles Toots. „Las ta magab. Kuri on wõidetud. Ta on temast eemale põgenenud. Ei minu lugemised üksi wõinud seda wäärt mõjuda. Olge terwed, kallid wennad, tulemast! Waatage wana hõelust, kudas ta teda waewama hakas, kui teie siia tulite ja üksi sees olite. Nüüd ma näen, kudas ta teile ja pühale ristile wastu sõitleb. Aga ei jaksa. Pidi põgenema.”

Ta waatas haige pääle: „Kui waikselt ta nüüd magab. Neitsi Maarja ise warjab teda. Küll ta nüüd paremaks saab kui ta magada wõib. Ta on muidu wäga hää inimene, ilus ristiinimene, aga – noh, wagad wennad teawad ise parem. Ruuta ikka pihtis teile. Mis ta pihtis ka oma nooremast ajast, kui ta weel minu naene ei olnud?”

Mustad wennad waatasiwad tõsiduse ja waikimisega küsija pääle. Sellest tundis Toots, et tema küsimist talle pahaks pannakse. Pihtimine peab igawesti sala olema. Kes õige ristiinimene tohib selle katte warjule waadata tahta. Toots tundis nüüd seda ja ei küsinud enam. Et ta ennast arwas wendasid pahandanud olema, siis hakkas ta uueste usulikuist asjust rääkima, et oma kristlist wäärtust wagadele kloostri-wendadele selgemalt nähtawaks teha. „Ma tean weel palju lugemisi ja palweid mitmesuguste haiguste ja nõiduste wastu,” ütles ta. „Ja Issa meie palwe oli mul juba siis pääs, kui ma kahekümne aastane noormees olin. Meie wallas tean ma weel ühe mehe, kes Issa meiet oskab. See on Waarumatsi Hannus. Aga tagurpidi lugeda ta seda ei oska. Siis loeb ka weel Hannuse naene meie wallas Issa meiet ja minu Ruuta ka. Pihtile ei taha meie walla rahwas ka palju minna. Ma käisin Lihawõtte pühade eesnädalal ja aasta pärast tahan jälle minna. Pihtiks ennast nüüdgi wagadele wendadele, aga ei tea suurt asja weel hinge taga olema. Sügise poole, kui enam teol käimist, siis juhtub enam patu asju ette tulema.”

„Aga kas teie rahwas Jumala wiha ei karda, kui nad nii wisad on pihtil käima?” küsisiwad mustad kloostriwennad. „Paawst Innocenz kolmas kinnitas juba 1215 aastal, et iga täis kaswanud inimene wande-alla langeb ja meie kirikust wälja heidetakse, kes mitte wähemalt üks kord aastas pihtima ei tule.”

„Meie rahwas on waene,” kostis Toots, „ja preestrid nõuawad pihtimise eest palju raha. Ka palub meie rahwas oma wanu jumalaid. Nad arwawad, et Risti usu Jumal parem ei ollagi ja enam kedagi ei aidata, kui meie pagana aja jumalad. Aga eqa mina nõnda mõtle.”

Kloostriwendade palge pääle tõusis põlastus kui kuulsiwad, kudas rahwas Jumala kohta mõtelda ja et pagana jumalate poole palutawat.

„Ah mis ilusad kõlawad Maarja palwed teie pühas keeles,” rääkis Toots, munkade wastu hää olla püüdes. „Oh kui teie ka mulle neid wõiksite õpetada selles keeles!”

Teine munk luges:

„Ave Maria, plena gratia, dominus tecum, benedicte tu in rnulieribus.”

Toots katsus järele painutada, aga ei läinud. „Ei mu keel kanna,” wabandas ta ja soowis teist palwet ütelda. Munk ütles ka selle.

„Sancta Maria, dei genitricx, ora pro nobis veccatoribus.”

Toots kangutas ka selle kallal oma keelt, aga paremat ühtegi.

„Ütle neid oma keeles,” käskis munk.