Lilli Suburg - Liina: ühe eesti tütarlapse elulugu, temast enesest jutustatud

• Название: Liina: ühe eesti tütarlapse elulugu, temast enesest jutustatud
• Автор: Lilli Suburg
• Жанр: Короткие истории

---

Meie rõõm ei tahtnud täna mitte enam wana järje pääle saada, et küll Otto mõne aja pärast oma mamma kambrist tulles minu käte ja suu pääle musu andis, meid pildi-raamatute ja kõigesuguste ilusate asjade läbi, mis tal oliwad, lahutada katsus. Ja ilmasgi enne seda polnud ma weel mäelt tulles nii suurt armastust oma wanemate ja õdede wasta südames tunnud, kui see kord – aga ma ei rääkinud nendele ühtigi sellest, mis mind oli kurwastanud: see oli minu esimene salaasi nende eest. – Öösi magasin ma wähe ja oodasin igatsusega hommikut, et Jansuga kokku wõiksin saada.

Hommiku tõusin ma õige warakult ülesse, panin ennast riidesse, läksin mamma juurde ja palusin: pai mamma, luba mind täna Jansu juurde minna, mul on temaga wäga palju rääkida!” – „Palju rääkida?” küsib mamma naeratades, ja lubab: „Eks mine pääle, aga ära sääl wallatu ole!”

Jansu wanemate elumaja wõis üks kolm-weerand wersta meilt eemal olla. Pool joostes ja hüpates ruttan ma edasi; Jansu tuleb mulle juba poole tee pääl wasta. „Tere homikust, Lina!” hõiskab ta juba eemalt ja kokku saades hakkab ta sülega mu ümbert kinni, tõstab mind ülesse ja ütleb, et ta mind suure rõõmu pärast, et ma üks kord tema juurde olin tulnud, süles oma kodu tahab kanda. Seda teeb ta ka siis ja ei lase mind enne maha, kui ta mind oma ema sülle on pannud. Tema ema, suur, priske näu-, walkjate juustega, hiilgawate siniste silmadega, puhtas talu-riides naene, annab minu otsale suud ja tunnistab, et tal ka hää meel selle üle olla, et ma üks kord ka jälle Jansu juurde tulnud, ja lubab mulle selle eest siis ka met ja mis tal weel hääd olla anda.

Sepa rahwal oli 3 kambrit, kus sees neil ka mõni tool, laud, puhas pink ja woodi seisis. Üksi kõige tagumise kambri oli ema oma ainsale lapsele Jansule, mõne ilusa pildi-, peegli- ja pisikese ilusa poleeritud kapiga raamatute tarwis rohkemine ehitanud.

Sinna oma kambri wiis mind nüüd Jansu, kui ema meid üksi oli jätnud. Ma olin temaga enne juba kümned korrad sääl mänginud, üksi wiimse aja sees, kus ma mäel koolis käisin, ei olnud ma enam sinna saanud.

„Jansu”, küsisin ma, nii pea kui meie saäl olime, „Kas sinu isal saab aega olema nüüd oma juttusid rääkida?” „Seda arwasin ma”, wastas ta „et sa eilse kurwastuse pääle seda saad soowima, aga armas Lina, ma olen isale kõik rääkinud, kuda ma prouale rääkisin ja ka seda, mis proua meile kõik ütles; ja isa wastas selle pääle: „See on hää, et sa kõik näinud ja kuulnud ja minule rääkinud, nüüd tean ma selgeste, et ma selle hää proua wasta, kes Liinale oma õpetuste läbi nii palju hääd teeb, pattu oleksin teinud, kui ma oma juttude läbi Liina südames wihkamist Sakste wasta oleksin äritama hakanud. Et ta Linad sellega, et ta teda saksastab, ühe tee pääle wiib, kus talle palju kurbtust, palju südame walu wõib tulla, kui ta weel oma wanemate truuks lapseks tahab jääda, wõi kus pääl ta nendest ja ka meist kõikidest täitsa wõib lahkuda, seda ei tea ta mitte, ja selle pärast ei ole see talle ka mitte süüks arwata.” – „Ma tean küll, armas Liina, et see kõne sulle nüüd weel arusaamata on, aga loodan, et, kui sul teda ehk tarwis läheb, mälestus sulle teda jälle ette saab tooma. Armasta nüüd aga oma kallist prouat, Aurorat ja kooli-preilid, ja palu Jumalat, et ta mind sinust ei lahuta, küll sa siis õige tee pääle saad!”

Oh, armas Jansu, oleksid sa ette teadnud, mis wõitlemised, kus all sinu Liina hinge ja ihu poolest oleks murtud wõinud saada, tulewiku rüpe peitu oliwad pandud, su armastus ei oleks sind mitte wait pannud olema, waid suure häälega rääkima ja sinu isa jutustama!

III

Suwiste pühad oma roheliste, õitsewate ehetega, oma magusate õhkude-, kõlawa linnu-laulu- ja rõõmsate inimestega on jälle käes. Jõgi oma woolawa weega kujutab jälle oma kaldaid rohelistes kuubedes, mis kollase, sinise ja punase lille nööpidega wälja õmmeldud, ja wiskab sinist taewast oma sõudwate, hõbewalgete pilwekestega tagasi. Kõik loom liigub jälle uues elus. Kas siis lapsed üksi kõige selle juures kusgil nurkades, wõi lukkude taga paigal wõiwad istuda? Ei kogunigi! Waid:

Hüppa, süda, rõõmu wäes;
Sest kewade on käes!
Karga jalg ja laula suu:
Sest õites särab puu!
Oh tuule, wend, ja tule, Mai!
Sääl aasal ootab Kai.
Oh hüppame ja kargame.
Ja rõõmu-laulu õiskame!

Heledates, õhukestes kleitides, siidi-paeldega ehitud, mis kui liblikad siia ja sinna külge pistetud on, lille-pärjad pääs ja puna, mis päewakiirete suuandmine õige tugewasse wärwitooni tõstnud, palges, käsi käes suures rõngas hüppame ka meie, Aurora oma nelja wõeraga ja mina, jõe kaldal rohelise, õitsewa aasa pääl ja laulame lindudega wõidu. – „Nüüd mängime peitust!” hüüab korraga Aurora seisma jäädes, käed lahti lastes ja see läbi rõngast rikkudes, mis Otto, kes oma sõpradega, kus seas täna ka Jansu, wee pääl ühte kena, masti- ja purjudega, punase ja musta wärwidega laewa kaldast pikka keppidegade edasi juhiwad, ingli pärjaks oli nimetanud. Ja, jah! wastawad talle kõik kui ühest suust, ja pea on see wälja loetud, tal silmad kinni pandud, kes otsimise jauks jääb, ja, pool joostes, pool lennates lippab üks selle, teine teise lepa-põõsa taha ennast ära peitma. Muidugi poen ka mina ühte põõsasse ja katsun ennast sääl okstega kinni katta, et mind sääl keegi ei pea nägema. Aga nii pea, kui ma sellega walmis olen ja wagusi istuma jään, pean ma Jansu üle järele mõtlema, kes täna Otto wasta nii hää olnud, et ta talle selle ilusa laewe, mis ta isi nii suure waewaga meisterdanud, „pühade teretamiseks”, kuda ta ütelnud, on kinkinud, ja kuda ta sääl juures oma rääkimisega nii imelik oli olnud. Ta oli ütelnud: „Ma kingin teile selle laewa tunnistuseks, et ma ilmasgi ühe silmapilguse eksituse pärast minu – see kord küll enam Liina, aga ikka ka minu – wasta kellegi pääle wiha ei saa kandma, ja ka meelde-tuletuseks, et ka ühel põlatud talu-poisil midagi wõib anda olla, mis üle suurte Sakste lapsed ennast wõiwad rõõmustada, ja ka weel järelemõtlemiseks: et keegi laps ette ära teada ei wõi, mis koha pääle ta mehelt seisma saab jääma. Mu isa ütleb, et inimesi tulewikus koguni teise mõõduga saab mõõdetama, kui see siia maani on sündinud, ja et iga üks inimese-selts korra oma õigusi saab kätte saama, selle pärast, et meie Jumal täis õigust on.” – Kuda mõistab ometigi Jansu nii imelikult rääkida? Ma ei saa küll mitte kõigist ta sõnadest aru, aga ta näitab mulle nenda olewat, nagu näeks ta asju, mis alles peawad sündima, juba oma silma ees olewat. – Kaugemale ei jõua minu mõtted oma teel, sest: „Liina, Liina!” kõlab üks hääl mu kõrwas, ja ma pean oma armsast peidupaigast lahkuma. „Kas lubate meid ka ühes mängida?” palub meie rõõmsa kisa sekka Otto, ja suure hää melega saab talle see luba antud. Nüüd peidame ja otsime, jooseme ja kilkame nii kaua, kui kooli-preili armas hääl meid õhtule kutsub.

Jah, armas oli meile see hääl, kas kutsus ta meid tööle, wõi kuulutas ta meile prii-tundi; kas tegi ta meie mängule hakatust, wõi otsa. Meie tundsime ära, et ta alati ühest armastajast südamest tuli, ja tema murdmata käsud, millele ta alati ilma wiibimata täitmist jõudis pärida, oli talle meie waimus alus-müüri paigale pannud, mis meie armastust tema wasta kõikumata ülewal hoidis, ja nagu maja, mis ehitamise all ikka kõrgemasse tõuseb, iga päew enam kaswama pani. – Õigel ajal priiust andma, õigel ajal käsutäitmist pärima, oh lapse-kaswatajad õppigem seda kõige päält! Tõsine armastus on selle õppimise juures kõige parem tee juht.

Kõige ilusam aeg aastas, see on kewadine aeg, lendab kui tuule tiiwal meitest mööda. Nõnda olime siis ka meie õppimise ja mängimise wahetusel teda mööda saatnud, ja Jaani päew seisis ukse ees. Jaani päew, see kuldne wäraw, mis meid meie priiusele pidi läbi laskma. Sest õppigu lapsed küll ei tea kui suure lustiga, siisgi täidab see nende südamid rõõmuga, kui mõtelda wõiwad: et need nädalid kätte on jõudnud, kus mitte enam tundide kaupa laua ääres ja raamatute juures kinni istuda tarwis ei ole, waid kus „mamma loaga” kõiksugu teist asja, mis palju kergem on kui õppimine, ette wõtta, kus holetumaste magada ja palju enam mängida wõib, lühidelt öeldud: kus priius suur on.

Märgade silmadega lahkusime see kord Auroraga, sest ta reisis juba teisel päewal oma mamma ja kooli-preiliga ühe kauge mõisa pääle, oma tädile ja täditütardele wõerusele.

Armas, kallis Aurora, oleksin teadnud, et ma sind ilmasgi enam näha ei pidanud saama, ei oleks ma sind mitte nii kergeste oma hõlmast lasknud! Küll tundsiwad meie südamed ühte isiäralist raskust lahkumises, aga meie arwasime seda selle kohta, et meie ju esimest korda nii kaua aja pääle – terwe 6 nädalit pidiwad Saksad ära jääma – teine teisest pidime lahkuma. – „,A Dieu! Liina!” „A Dieu! Aurora!” ja – igaweseks ajaks wiisiwad meie sammud meid teine teisest eemale. Sest: – kahe nädala pärast tuliwad õnnetu proua ja sügawaste kurwastatud kooli-preili kalli lapse surnu-kehaga kodu tagasi, kus nad teda rääkimata ahastusega kabeli-aeda, sireli-puude warju alla mulda matsiwad. – Küll wiisin ma ta haua pääle lille-pärgasid, küll langesin ma ta pääle kummuli maha ja hüüdsin walusa häälega: „Aurora, Aurora! mu süda on hirmus kurw! Aurora, mul on su järele hirmus igatsus! Oh, et ma wõiksin su kõrwa heita!” – Ei pöörnud siisgi keegi wägi asja teisiti: Aurora jäi surnuks, ja temaga – minu elu hommiku kõige ilusamad, kuldsemad tunnid minult wõetud!

Kui sinu sõbrus, armas Jansu, mul mitte kõrwas ei oleks seisnud ja mamma ja kooli-preili mind mitte trööstida katsunud, küsida oleks, kas ma terweks oleksin jäänud. Tõeste kindlaste oli armastus meie, laste, Aurora ja minu, südamed ühe teise külge köitnud.

Jah, Jansu sõbrus oli mulle suureks toeks kõrwas, tema armastus aidas mind mu kurwastust ära wõita. Ta ei rääkinud minuga palju, aga istus kabeli-ajas, kus ma hakatusest iga päew korra käisin, kurwa näu- ja silmadega mu kõrwas, ta noppis mulle minnes ja tulles tee pääl lillesid, juhtis mu kõrwa-kuulmist lindude häälte pääle ja näidas sõrmega sinise taewa poole. Oh ärge pange keegi laste sõbrust halwaks, waid mäletagu iga üks terawaste oma südame tundmisi lapse-põlwest, siis saaks ka wistist’ laste südame tundmistele enam õigust tehtud, ja pärast täis kasunud inimeste umbtruuse, wale-meele ja külma südame üle wähem kaebtust olema. Kõik tundmised on ju, kui wilja-seemned mulda, loomusest inimese südamesse külwatud, ja wõiwad sääl suretatud wõi elusse kutsutud, nõnda kui wilja-seeme põlewa päewa paiste läbi mulda ära kuiwatatud, wõi sooja wihma läbi kaswama joodetud wõib saada. Ärgu pangu selle pärast ka keegi wanem ükspuhaseks, mis suguse teise lapsega ta tütar wõi poeg sõbrust peab: sest nõnda kui uss sinu wilja-põldu ära wõib rikkuda, nõndasamuti wõiwad ka ühe lapse pahad elu-wiisid ja mõtete arud teise lapse südame ja waimu põllule suurt kahju tuua.

Tänu Jumalale, et Jansu ja Aurora, kel targa waimu ja puhta südamega õpetajad oliwad, minu esimesed sõbrad oliwad!

IV

Suwi oli mööda läinud, ja kooli-preili istus jälle oma kahe lapsega kooli-lauas. Küll jälle 2 lapsega, aga mitte nendesama kahega, kellega ta minewal poolel aastal nii rõõmsa lootusega südames sääl oli istunud: Aurora asemel istus Hilda, proua kümne-aastane õetütar, keda ta õde talle troostiks, Aurora asemetäitjaks, annud oli. Asemetäitjaks? tõeste? nagu oleks siin wõimalik, mis muidu ilmasgi wõimalik ei ole olnud, see on: ühe ema südames seda kohta, mis tema lapse surma läbi tühjaks tehtud, jälle kohe täita? Saame näha: Hildal on ju ka suured sinised silmad, roosilised paled ja kuldsed lokid; ta pole enam kui üks ainus aasta Aurorast wanem, on päälegi weel proua armsa õe tütar.

Kooli-tunnid on lõppenud, lapsed tõusewad laua äärest ülesse, panewad oma raamatud, tahwlid ja mis neil tarwiliseks laua pääl oliwad, kooli-asjade kappi. Preili istub weel, küünarnukk laua pääl, pool nägu kätte surutud, silmad täis kurwastust ja igatsust sinna koha pääle pööratud, kust Hilda praegu ülesse tõusnud, ja – mööda walget piinikest pale weereb tal üks pisar teise järele rüppe. Siis läheb toa-uks tasakeste lahti, ja pikk sirge naesterahwas mustas kleidis, mustade paeladega, pits-tanu pääs, niisuguse näuga, mis nägija küll nii ruttu ära ei saa unustada, astub kergel sammul üle läwe. Ta mustad juused seisawad kui meelitades ta kahwatan’d ja kuiwatan’d palge ligi, ta walge otsa päälne paistab kui musta pilwe warju alt wälja, ta piinikesed heleroosi-karwa mokad on kõwaste kokku surutud, ja nende ümber oleks nagu salaja wärin näha, ja ta suured silmad näitawad mere pilti oma elawate laenetega – kus pääl päewa kiired ennast ilma asjata kirjutada püüawad – enestesse ülesse wõtnud olewat. Ka nende silmade waatamine langeb Hilda tooli pääle, ja – sügaw ohkamine äratab kooli-preili oma mõtetest ülesse. Prouad ukse juures nähes, tõuseb ta tooli päält ülesse, tõttab ta poole, ja – kaks südant, mis ühes armastuses ja truuses oma kallist rõõmsat tööd teinud, toetawad ennast nüüd oma suures kurwastuses teine teise najale ja leiawad teine teise ligiolemises nagu karastawat joomaaega oma kurwastuse palawusest tõusnud janu kustutamiseks.

„Liina, mu armas laps”, ütleb mõne aja pärast proua, mind kummuli Aurora tooli pääl nutmast leides ja minu pää pääle oma käed pannes, wärisewa häälega, „Liina, ma tänan sind sinu suure armastuse eest Aurora wasta; sa saad mulle tema pärast nüüd weel armsam olema kui sa mulle siia maani oled olnud. Saage aga ka Hildaga hääks sõbraks, õppige ja mängige koos, et ma jälle 2 hääd rõõmsat last oma ligidal näeksin.” Nende sõnade järele tõmbab ta meid Hildaga, kes ka ta ligidale oli tulnud, oma rinna wasta, wõtab meid siis teine teise käe kõrwa ja wiib sööma laua äärde. – See oli esimene kooli-päew.

Tema järele tuliwad teised, ja kuda harjumisele enamiste wõit jääb, nõnda oli siis ka meie kõigega lugu: õpetajad ja õppijad olime aegamööda ka ilma Aurorata igapäewase elu järje pääle saanud, ja nii wähe, kui üks möödareisija ühe aasa pääle näidates wõib ütelda: waat’, siin kohal puudub üks lill, mis weel päewade eest siin nii ilusaste on õitsenud, nii wähe wõisiwad wõerad inimesed aru saada, et üks inimese laps, kõige kallim, kõige ilusam meie keskelt wõetud oli. Kuda aeg alati kõige parem arst on, nõnda oliwad siis ka meie südamete kõige walusamad tuksumised temast, küll mõne juures wähem, mõne juures enam, aga ometigi ikka waigistatud saanud. Aga kus juures harjumine ega aeg midagi ei wõi aidata, se on: waimude suguluses, wõi wõeruses ühe teise wasta, sinna juurde ei tulnud ka meile abi.

Peagi pidi kooli-preili ära tundma, et Hilda lust õppimise juures palju pisem, tema arusaamine tema seletustest palju tuhmim oli, kui see Aurora juures oli olnud; tema sõnakuulmine oli hoopis puudulikum. Peagi pidin mina aru saama, et Hilda mitte Aurora moodi minuga rääkida, minu pääle waadata ja minu rääkimise pääle kosta ei wõinud. – Mõne kuu pärast oli meil kõigil selge, missugune wõeras waim temaga meie sekka tulnud, kes meile endise rõõmsa rahu asemele mõnda kurwa tüli tundi oli toonud. Mõne kuu sees sai kõik awalikuks, mis tuule õhkudes tema waim kaswatatud, tema südame tundmised liigutatud oliwad.