Johann Jannsen - Püssipappa essimessed Külla-Juttud külla rahwale. Essimenne öhtu

• Название: Püssipappa essimessed Külla-Juttud külla rahwale. Essimenne öhtu
• Автор: Johann Jannsen
• Издательство: EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
• Жанр: Детская

---

Johann Jannsen Püssipappa essimessed Külla-Juttud külla rahwale. Essimenne öhtu

Wanna Püssipappa omma pujallaga, temma wadder ja wadderi tüttar

Kes wanna Püssipappat isse omma silmaga nähhä tahhab, siin ta on! – Parremat kät laua otsas istub Püssipappa, pahhemat kät temma wadder Tomas, ja laua tagga rinnuli Toma tüttar Tio, kes wannamehhe otsa wahhib, otsego tahhaks ta igga sanna; mis Püssipappa suust tulleb, allaneelda. Wadderi piip tormab jubba, agga Püssipappa toppib alles ning küllajut jookseb mis sorrab.

EESTKÖNNE

Armas küllarahwas! Kes teitest Sannumetojat on luggenud, on siis ka wannast „Püssipappast” monda juttokest kuulnud, mis ehk mokka pärrast olli; agga kuida isse teate, seal tulleb ka muud krimpso krampso sekka, mis üksi Püssipappa habbemest polle tilkunud. Sepärrast on siis monned sowinud: „Peaksime ommete kord üht ramatut sama, kussa üksi Püssipappa juttustamissed sees seiswad!” – No sähke, seäl ta on. Mis siin loete, on sullalt wanna Pujalla ommast suust tulnud. Kül temmal mehhekessel sedda jutto on! Tahhaksin ma keik trükki panna, mis temmast jubba tean, oh sa kallis aeg! siis saaks ramat paksem, kui wadderi kaks russikast teine teise otsas; agga kes selle ärraostaks ehk – ärraloeks? No teme siis nenda: Minna pannen juttokest kolm nelli – ehk kui lühhemad on, ka ennam – kokko ja sadan trükkia kätte, se teeb neist ühhe ramato, mis paljo ei maksa, hölbus on osta ja löbbus luggeda. Ollete selle siis läbbi luggenud, omma jao nutnud ehk naernud, heaks wötnud ehk pahhaks pannud – sest üsna toukamatta peäse kegi hulga rahwa seast läbbi – ja nago olleks weel himmo teist nisuggust ramatokest luggeda: no siis küssige sealt sammast tagga, kust selle saite, mis praego kääs on; küllab sealt leiate.

Püssipappa on ning jääb ikka peamehheks ja perremehheks; minna polle muud, kui temma kirjotaja. Juhtub siis monni sannake ramatus ennam ehk wähhem ollema, kui tarwis olli, no siis on se meite kahhe wahhel tulnud ning pallume mollemad andeks.

Hobbone kommistab nelja jalla peäl, miks meie siis mitte kolme jalla peäl? sest iggamees teab jo, et Püssipappa teine jalg puust on.

Nenda annan siis temma „Külla-Juttud” teie kätte ja lodan, et nemmad teile mitte üsna wastomeelt ei olle. Paljo terwist ka wannamehhe ennese polest keige küllarahwale! Temma tuttaw eggapäine sanna on: „Tehkem, mis ial teme, pea siit keik ärralähme!” – Jummalaga!

Pernus, heina-kuus

1853.Joh. Jannsen.

PERRE-TÜTTAR JA WAENE-LAPS

Mis ma piddin ütlema – ütles wanna Püssipappa sel õhtul, kui ta Oksa Toma jures küllaliseks olli, – mis ma piddiu ütlema, Jummal üllendago temma hinge ja allandago temma patto, minno wa' önnis meister, kelle jures ma seppa ammetit öppisin, ennego Punnaparti wasto läksin: se olli wanna tulline auwäärt mees. Kui temma sauna ütles, se olli tössi, ja kuhho temma mutso löi, seäl olli pauk tagga. Rauataggumissest olli temmal wimaks jubba himmo ärra, sest olli mehheke ka peäle 50 aastat sedda tempo teinud ja hamer ei tahtnud ennam hästi töusta. Sellegi pärrast olli temma armsam paik ikka seppikodda. Olli wannake hommiko üllesse tousnud – sest wanna innimessel muidogi kukke unni – siis olli ta essimenne tö piip pöllema panna ja seppikotta tulla. Siin istus ta nüüd käiakünna peäl maas ja puhhus neile, kes seal juhtusid ollema, maggust jutto. Temma önsa juttud ei olnud mitte pulma naeste ja körtsiliste lorri, waid kennel mitte pu pea egga kiwwisüdda ei olnud, se wois temma könnedest wägga paljo kallist ello öppetust leida. Kuuljatte pudust polnud ka mitte; sest ühhe sure külla seppikodda, kuida iggamees teab, on üks nisuggune koht, kuhho monnesuggust rahwast kokko koggub, no kus seäl jutto järg löppeb; mis üks ei moista, moistab teine. Agga kui meie wanna Seppapappa su lahti teggi, siis jäid teistel keikil wait.

Ühhel päwal juhtus ommeti, et just wöörast rahwast seppikoias ei olnud, ning wanna pappakesse jut läks „Perretüttarde ja Waeste-laste” peäle; sest perretüttarde terrawat ninna ja kikkis pead temma mehheke mitte ei sallinud. Ehk sest aiast kül 40 aastat mödas on, siiski on jut mo meles, nago olleksin sedda eile alles wannamehhe suust kuulnud.

„Pai Püssipappa” – pallus Oksa Tio – „rägi meile ka sedda jutto!”

No minnogi pärrast, Tiokenne, – ütles Püssipappa ja sillitas isse lapse pead – kui sa hea laps olled ja omma eddespiddise ello peäle sest ka märko wöttad: noh, siis hea melega. Olge wait, lapsed, ja pange tähhele! – kärritas perremees Temas, ja Püssipappa hakkas nüüd sedda luggu juttustama, mis temma omma wanna meistri käest olli kuulnud.

Soppa küllas, ülle soo, ellas wannaste üks tallopoeg, kedda ma omma silmaga ollen näinud, üks tru ning ussin perremees, nimmega Andres Piits. Soppa külla rahwas ei hüüdnud tedda mitte Andres Piits, waid Piitsa Andres, nago se ennamiste wannamodi tallorahwa pruuk on. Sel mehhel ollid kaks poega Pert ja Abram.

Wanna sanna ütleb: „Kui wannemattel ka tossin lapsi on, siis on ommeti igga lapsel isse meel.” Sedda wois Piitsa Andresse poegadest iggaüks silmaga nähhä. Ussinad ollid kül möllemad, sest wanna Andresse jures ei peäsnud wööras egga omma laisaks minnema; agga süddame ja mele polest ollid Pert ja Abram koggoni teine teist. Abram olli lahke, tassane ja elle igga innimesse wasto, agga Pert jälle se pea rahharooste lakkuja, kes enne püksid täis teggi, kui koppiko wäljaandis. Abram ep olnud sepärrast ka mitte pillaja, waid hoidis kokko, kus sedda auuga tehha wois; agga Pert ei teadnud häbbist egga auust, kui tal agga rahha kukrusst jäi. Kellegi waesele ei annud temma kiwwi pea peksta. Kui teised temmale andsid, siis nelas ta kolme mehhe eest, agga kui temma teistele piddi andma, siig ei sanud tihhase kõht sest täis. Liggemisse armastust ja halledat meelt Perti südda ei tunnud, waid Mammon olli temma jummal, ja ahnus wallitses temma süddames.

Piitsa Andres ei olnud kül just mitte rikkas mees, agga ommeti, mis woib üttelda, joukas tallopoeg. Andresse naene olli jubba ammo ma muldas. Pert mötles noriko peäle, agga Abram mötles ka, – sest ta armastas nende omma perre Annat, kes temmaga pea ühhe wannadune ja maias perrenaese eest olli. Agga Anna, ehk kül muido wiks ja ussin, lahke ja tassane, olli ommeti werri waene, mis ni hästi siis, kui meie aego mitme nore mehhele, nago okkas silma pistab. Wanna issa Andressel ei olnud Abrami kossimisse wasto middagi räkida, sest Anna olli töeste wäärt tüttarlaps, kel jubba lapsest sadik se öige juur sees olli: tööd tehha ja Jummalat palluda, lahke ning allandlik olla, ja se kallis ehte pudub mitme tüdrukul, kes muido kül ehtes on. Agga midda ennam issa sellega rahhul olli, sedda ennam panni Pert selle wasto. Ta urrises allati wenna ette: „Anna on waene, jääb waeseks ja teeb waeseks – ütles temma – mis sa nisugguse kirrikorottiga teed? Kui sa parremat ei noua, siis, wend, on sul peage Anna kaissus ja hagganad kohtus, tubba lapsi täis ja ait tühja täis. Kes waese naese wöttab, ostab kalli hinnaga sandi keppi. Anna ei to sulle muud maiasse kui paljo kirpa, sest neid on igga naesterahwal ja – igga koeral. Abram, ärra olle narr, sinna tahhad omma sanna piddada, kui sa ka kümme tüdrukud olled petnud ja kahhekümne wasto walletanud, mis sest luggu on. Need kannad ei woi sulle middagi tehha. Öhkawad, nuttawad – muud middagi. Jätta se näljatäi mahha ja otsi ennesele üht pruti, kennel ka noddi on, siis sa tead mis sa saad!”

Wata, nisugguste häbbematta sannadega pahhandas Pert omma wenda pea igga pä. Mis siis immeks panna, kui sel kombel wennalik armastus Abrami ja Perti wahhel ikka ennam ärrajahtus. Sest se on jo wanna tuttaw assi: Kes mo söbra wihhamees on, ei woi minno söbber olla. Anna olli Abrami süddamele kallis, kuida wois temma siis kannatada, et Pert Annat laimas ja omma suga mudda temma peäle wiskas. Pealegi ei leidnud Pert issegi Annale muud südi, kui et ta waene olli. Hea kül, Andresse poiad ei räkinud pärrast head sanna ennam teine teisega; agga se ei olnud Anna sü.

Kül issa maenitses ka, et piddid teine teisega kui wennad ellama; agga Pert ütles: „KuIe, issa, Abram toob nälja maiasse, mis wend se on?” ja Abram ütles: „Kule, issa, Pert süllitab Anna peäle, sega süllitab temma ka minno peäle, mis wend se on?” – Seäl olli sedda wimaks sureks önneks arwata, et ahne Pert nouks wöttis koddowäiks minna, mis läbbi nemmad lahhutud ja teine teisest emale said. Agga Pert piddi laialt ümberwatama, enne kui ta omma wärilisse prudi leidis. Illus ehk inneto, noor ehk wanna, tullehark ehk tuikenne, selle peäle Pert ei watanud, kui ta agga – ihnus ja rikkas olli. No kes igga pösa alla otsib, se wimaks ommeti ussi leiab.

Siin wahhel kopputas meister pibust tuhka wälja ja toppis uut laengut sisse. Kül meie noremad innimessed mötlesime sennikaua eddasi ja taggasi, kust Pert ommeti omma wärilisse piddi leidma? Wimaks tulli mul äkkiste mele ning ma küssisin warsi meistri kääst: „Egga Piitsa Pert ommeti meie külla wanna Hannusse Pert ei olle? Siis ep olleks sedda mitte immeks panna, sest —

Just temma isse! – ütles meister; – agga ota, kül ma rägin. Siin meie küllas ellas sel aial üks kangro lesk, kedda keik külla kaniks hüdis, sest kelle liggi ta sai, selle werd temma immes. Se on: kes temma käest pandi wasto rahha laenas, se sai ikka 1 rubla, kui pant 2 rubla wäärt olli. Temma ei ostnud ial middagi, kui ta waeste käest mitte pool muido ei sanud, egga münud enne middagi, kui ta alwa kauba eest mitte kahhewörra hinda ei sanud. Keik temma kalud ja möödud ollid kahhesuggused. „Suremaga sisse ja wähhemaga wälja,” se olli temma maias kindel seädus. Kes temma kääst koort ostis, sai pool pima, kes pima ostis, sai pool wet, ja ühhe sannaga: ta kapis ja rapis, kust ial koppiko kätte sai. Ta olli kül wägga rikkas, agga ni kitse, et köhto ei raatsinud täis süa. Häbbist egga auust temma ei teädnud. Kui koer kondi mahhajättis, siis leidis temma weel middagi seält küljest. No kuida ta teud, nenda olli ka temma näggo. Silmad aukus, suur ninna püsti, lõug kikkis ja palled kortsus, nago kuinud pastlad; pealegi olli keik ta näggo ni röuetand, nago kegi olleks nores pölwes ernid seäl peäl rabbanud, ja igga röugemärk olli, nago weise jalla jälg, mudda täis. Wanna mütsi lörts peas, saddapaigane seliko tük selgas ja kue narro löakaelussega kinni, nönda käis ta töpäwal ja pühhapäwal. Omma meest, kedda öiglast innimest ööldi ollewad, olli ta jubba ammogi mulla alla wihhastanud. Selsammal wanna „kanil” ei olnud mitte ennam, kui üks ainus laps, ja segi tüttar; öige wiks tüdruk näo polest, agga teo polest mitte karwa parrem, kui wanna „kaan.” Siin küllas ei olleks ta ellades mehhele sanud, kui temma ka sadda kord weel rikkam olleks olnud; sest kes tahhab kanide sekka uiuma minna? Iggamees tundsid tedda ja teadsid, mis ta wäärt olli.

No seddasinnast tüdrukut püdis nüüd Piitsa Pert, Soppa küllast, omma abbikasaks sada, ning et pot pottiga kokkosünnib, siis sündis ka nende assi, kosjad woeti wasto. Piitsa Andres jaggas warra poegade wahhel ärra, pulmad sündsid peagi ning Pert olli ommal wisil römus; agga Abram ja Anna ollid ka röömsad, sest nemmad said temmast lahti. Pert olli neil tännini, nago luttikas sängi samba wahhel, mis rahho ei anna.

Olli ahne Pert – nenda üttelda – naesele sanud ja maiast wäljawidud, siis tulli ka Abramil kowwa naesewötmisse nou. No muidogi ei wötnud Abram teist, kui omma Annat, ja Jummala rahho tulli temmaga, kui keige üllem warra, maiasse. Poolteist aasta pärrast andis Jummal neile nore tütre, ühhe wägga priske lapsokesse; agga sest sadik jäi Anna pödduraks, kirratses weel aasta päwad ja läks mulda. Oh! se olli armsa Abramile wägga raske. Iggal innimessel olli waesest Abramist halle meel. Temma olli omma önsa Annaga jummalakartlikkus abbiellus ellanud, ollid teine teist armastanud ja auustanud ning waggusi head ja kurja kannatanud. Anna kaddus liaks rutto Abrami käest ja se haaw temma süddames ei tahtnud mitte ennam parraneda. Ta olleks parrem mulla al kui mulla peäl olnud, agga ta mötles omma lapsokesst peäle.

Pärrast Anna surma wöttis Abram ühhe wanna naesterahwa maiatallitajaks; agga keige Soppa küllale tullid pahhad päwad: wiljaikkaldus, lojuste surm ja muido önnetus önnetusse peäle ja isseärranis Piitsa Abram jäi üsna waeseks mehheks. Se röhhus ta süddant weel ennam. Kuida ööldud, kui tal mitte wanna issa egga sedda wäetimat lapsokest ep olleks olnud, ta olleks kümme kord parrem haudas hinganud omma Anna körwas.

Omma tütrekest kaswatas Abram holega ja Jummala kartusses. Lapsoke olli ka ni sannakulelik, terwe ja priske, nago önsa emma suust mahhakukkunud. Kes weikest Ewat näggi, se piddi tedda armastama, sest ta olli koggoni lahke ja tassane lapsoke.

Olli Ewa seitsme aastaseks sanud, piddi temma ka koli minnema. Agga se olli pahha luggu, et Soppa koli maia ülle jöe ja paar wersta küllast kaugel olli. Jöggi olli kül ennam oia kui jöggi, siiski süggisete ja kewwate olli pahha ülle sada. Ommeti ei woinud weike Ewa sellepärrast koio jäda.

Nattuke peäl pool Soppa külla, pea külla ja kolimaia wahhel, seisab Joa weski nimmetud weikesse jöe peal. – Jürri, sinna tead jo kül, kua ta seisab – ütles meister. Koli lapsed ja keik, kes jalla käisid, kui nad jalge ei tahtnud märjaks tehha, läksid pool wersta ümber, weski tammist ülle. Möldre rahwaga olli Abram wannaste jubba tuttaw ja söbber mollemilt poolt. No sedda pean ütlema, möldre rahwas ollid ka auwäärt innimissed, kes igga innimissega läbbi said. Et Joa weski mölder, Jakob Korn, jubba wannemattest sadik rikkas mees olli, sedda teädsid keik, agga Korn ei olnud uhke egga ahne, sedda teädsid ka keik.

Neil olli üks poeg, nimmega Peter, aasta wannem, kui Ewa. Kui Ewa issa monni kord Joale küllasse läks ja Ewat kasa wöttis, no sedda römo! Siis hüppas weike Ewa, nago lamba tal kiwwiwarreme otsas. Siis mäng’sid nemmad Peetriga ja Peter näitas keik ommad asjad, se on, ommad tuid, linnopessad, marjapu-pösad, kalla önged ja mis tal weel olli, Ewale. Agga ta ei löhkunud üht ainust linno-pessa ärra, sest et temma wannemad tedda jubba norelt ollid öppetanud, et ristiinnimisse laps ei puid egga lojuksid kurjast melest pea raiskama egga waewama, sedda arwatakse tapmisseks ning on Jummala melest hirmus.

Kui nüüd Ewa kolis hakkas käima, otas Peter igga hommiko senni kui Ewa tulli ja siis läksid seltsis. Olli talwe jeä weel peäl: noh siis lasksid ka nattukest liugu, nago laste wiis on, agga ei jänud sepärrast ka mitte hiljaks.

Nenda ollid Peter ja Ewa essimessed söbrad. Juhtus kord, et Ewa monnel päwal mitte koli ei tulnud, siis jooksis Peter öhto wist Piitsale watama, mis tal wigga olnud? Nenda jäi nende luggu senni kui kolis käisid, ja mollemad jubba luggeja arrolisseks said.

Agga nüüd tulli Piitsale torm tormi peale. Keige esmalt surri Ewa wannaissa Andres. Waewalt. olli ta kehha külmaks jänud, siis olli ka Pert jubba seal warra pärrimas. Abram olli muidogi kurw ja ei tahtnud, omma armsat issa mattes, ahne wennaga mitte tüllisse minna, sepärrast wöttis Pert ni paljo, kui isse arwas ja se olli ni paljo kui hunt lihha jaggas. Abram olli keigega rahhul, agga ta südda wallutas omma üllekohtuse wenna pärrast. No seäl ta olli, pärrast issa mattused jäi ka Abram isse haigeks ning pääw päwalt raskemaks. Kül head külla innimessed, isseärranis möldre rahwas, kandsid hoolt temma eest ja murretsisid rohto; agga – surma wasto ei awwita ükski rohhi. – Abram panni silmad kinni ja Ewa olli nüüd ilma issata ja emmata, täieste waenelaps!