Marie Heiberg - Elukewade

• Название: Elukewade
• Автор: Marie Heiberg
• Жанр: Короткие истории

---

Ja ta waatas nii südamlikult ja sõbralikult talle otsa, nii et Wiira isegi aru ei saanud, miks ta seda inimest rutemini usaldama hakkas kui teisi. Aga rääkida ta temaga siisgi ei tahtnud.

Ta läks häbenedes eemale ja istus wäsinult tooli pääle ning kujutas mõttes ette, et teine paki kaenla alla wõtab ja jumalaga jätab, et ruttu ära minna. Aga tema ei teinud seda mitte, waid istus waikselt säälsamas.

– Wabandage, kui küsida tohin, kas teie ikka siin olete – elategi siin?

– Jaa! ma elan küll siin. Minu papa on lõunal praegu, lisas ta aralt juurde. Siis tundis selle üleliigse.

– Teie käite wist ka koolis talwel?

– Ei. Ma õpin kodus. Kas teie siit wäga kaugel elate – ära wäsisite kohe?

– Mitte just kaugelt, alewist, siit paar wersta.

Selle juures tegi ta käega liigutuse läbi õhu tütarlapse poole, nagu oleks näidata tahtnud, kui pikk see tee oli.

– Käisin siin ühe koolisõbra pool – ta liigutas jälle käega, – aga suwel elan kodus wanemate juures.

Wiira arwas, et teine nüüd warsti ära läheb, millest tal ühtlasi nagu häämeel, aga wähe kahjugi oli. Ta jäi wait ja waatas kord terawamini talle otsa.

Tal oliwad mustad juuksed, uuema moe järele pikemad ja otsa ette teise poole pääle kammitud, nagu suurtel meestel.

– Siin on wäga ilusaid maakohti, kus teie elate – see jõgi ja järw sääl allpool.

– Jaa. On küll. Mulle meeldib ka wäga see ümbrus. Järwe ääres on õhtu wäga tore waade – niisama jõe pääle mäe otsast, kõrgelt.

– Suwel on maal tuhatkorda parem elada kui linnas. Ega tööd misgit ei taha teha; õppimine ka juba ei lähe. Eks? Wahest harwa loen ka midagi kui misgit huwitawat just käepärast on.

– Linnas oli iseäranis kewade-poole õige halb ja igaw elada. Ma ootasin, millal lahti saan. Kõik talwe aga ootasin kewadet! Kas teie ka ootasite? Wõi oli teil ükskõik?

– Jah. Kuidas siis. Suwel on kõik elu hoopis wabam – parem on ka. Ootasin kewadet.

– Muidugi käite teie tihti wabas looduses, wist õhtul ikka jalutate küll – see on ilus lõbu.

– Jaa. Kunas aga aega saan, enamasti küll õhtul. Siis olen waba ja –

– Õhtul on ka kõige ilusam, iseäranis weel kuskil wee kaldal – paadiga sõita on suurepäralik. Kas teie sõuate ka?

– Mitte wäga palju. Olen siisgi mõnikord paadiga üksinda kaunis kaugele sõitnud.

– Siis teie armastate seda järwe äärt küll.

– Jah. Sääl on tolmust puhas õhk ja –

– Kas täna ka jalutama lähete?

– Ei tea. Wist küll – kui ilus ilm just oleks.

Isa tuli poodi ja nüüd muutis ka wõõras oma seisukorda ja hakkas midagi tasku juures kobama. Ta otsis säält kohmetanult midagi, pani asjade eest minewa summa laua pääle ja tõusis püsti. Siis wõttis ta wäikesed pakid ühte ja kübara teise kätte – pani selle pähe ja pani ka palitu nööbid kinni. Ta tuli Wiira juurde, esiteles ennast ja hoidis siis tema käest wähe aega kinni, talle jumalaga jättes ükskord sügawalt silma waadates. Ka isale esiteles ta ennast ja läks siis hääd päewa soowides minema. Wiira waatas tahtmata wähe aega talle, nagu midagi meelde tuletades, tagant järele ja läks, näost punane, häbelikult tuppa.

Ta kuulis wäljas weranda pääl juba enne wõõraid hääli ja kõnet ning jäi seda ka nüüd wahetewahel kuulama, aga ei wõinud sõnadest õieti aru saada. Oma õe ja kooliõpetaja tundis ta kohe ära. Aga huwitaw jutt pidi neil olema, seda mõistis ta õe heledast, tihti muudetud häälekõlast ja teise mahedusest, millega see oma arwamisi põhjendas. Häämeelega soowis Wiira neid kuulda – suured inimesed huwitasiwad teda, aga ta ei tohtinud ligineda, sest õde, kes otse ukse kõrwal istus ja kelle sinise kleidi äär ukse piida warjust wahel paistis, – põlle enam ees ei olnud – oleks teda märganud ja igatahes pahandanud. Ta ei tahtnud ial, et teda luurati, iseäranis kui ta selle kooliõpetajaga kuskil kohases nurgas istus ja kõneles. Neil oli tihti wahest õige palju üksteisele kõneleda. Need suured inimesed oliwad hoopis salalikumad kui lapsed ja päris weidrad tema meelest. Aru saada tahaks ta nendest küll. Ta ise on ka warsti suur wõi täiskaswanud inimene ja peab nende üle juba otsustama, mis wäga tähtjas oli. Ka arwas ta, ilma et isegi teadnud oleks mispärast, et tema kord, kui ta ka nii wana oleks, mitte niisugune igatahes ei oleks, nagu näituseks see tema õde oma kooliõpetajaga.

Wiira wiskas pää selga ja käis suures toas edasi-tagasi ning waatas nagu kiusatuses, wahel silmi teadmata häbenemise pärast kinni pigistades, nende poole ja silmitses iseäranis terawalt kõrwalt õde, kes niisamasugust sinist kleiti – eest kitsast ja pitsidega kaunistatud – ja selle pääl musta uuri kuldketiga kandis. Aga kollakate juuste üle, mis hoolega üles kammitud, oli nagu kogemata pärlinöör wisatud. Wiirale ei meeldinud õe järeltehtud rõõmus nägu ja nii sala ja sunnitud tähelepanelikkus mitte, kuna kooliõpetaja ukse warju jäi, mis pooleni awatud oli. See inimene ei huwitanud teda mitte sugugi. Päälmiselt oli ta ilus peenikene ja hästi haritud, kandis ka näpits-prillisid – musta nööriga. Aga kui ta midagi jutustas wõi millestgi kõneles, siis tundus Wiira meelest ikka, nagu oleks see järel-tehtud. Praegu aga kiitis ta õele, kui see millegist ettekandest õige waimustatult kõneles, järele – wist talle nii üksisilmi otsa waadates – mahedusega, mis temale kassina kohane. Nad wõisiwad pool päewa sääl sedawiisi üksteise ligi aga istuda päälegi ja aega wiita, millest küll suwel puudus ei olnud. Talwel aga käis kooliõpetaja igal pühapäewal nende juures ja westis enamasti ikka õega juttu. Esiti arwas Wiira, et õde wäga hästi ja tähtsalt kõneleda wõib – ja et kooliõpetaja teda ka täie tähelepanemisega kuulab, oli ta selle üle esiti wäga huwitatud. Aga mida rohkem ta neid nägi ja hoolega tähele pani, märkas ta üsna terawasti, et nende kõne sisu enamasti igapäine, tühi ja ilma huwituseta oli, pääle toimepandawate „Lõbu– ja lauluseltsi“ pidude, kus nemad ise ka liikmed oliwad – kuid see tüütas Wiira kõik peagi ära ja see muutus nii hariliseks nähtuseks, et kooliõpetaja nende poole tuli. Siis oliwad toad puhtad hoitud, õde oli iseäranis kiirelt selle juures tegew, ema pani laia põlle ette ja kudus köögis akna all halli poolsukka, aga lapsed pidiwad ka wiisakamalt mängima wõi waikides wäikeses toas õppima. Wiirale just mingit käsku ei antud, pääle selle, et ta wähemasti pühapäewal kingad jalga paneks ja ka pühapäewa-kohasema ülikonna, mis õde talle õmmelnud oli, selga tõmbaks. Aga et ta igalpool ülearu kuulamas oli, pidi ta isegi ilma käskimata kõrwale minema. Ta tegi seda sellepärast parema meelega, et talle kooliõpetaja wastik oli ja õest oli tal aga, ei tea mispärast, kahju.

Ta käis peeglist mööda ja waatles oma nägu, mis tõsine, aga lapselik oli. Ja ta tänas südames iseennast, et ta weel igast tõotusest waba ja ilma ühegi piinawa kahtluseta ja wastikute, ka raskete kohusteta elada wõis. Kuidas suured inimesed neid tundsiwad!

– Aga kui kauaks! Alati nii olla, alati!

Ta hall kleit oli muidu täiesti laitmata lihtne ja ilus, aga tingimata pidiwad selle käiksed uuema moe järele lühikesed olema. Kodus oli see wahest õige hää – kuid põhjusmõttelikult oli ta sarnase asja wastu. Keha on ilusam, kui ta korralikult kaetud ehk alasti – aga miks sarnane häbenemise-wäärt häbelik paljastamine? Kõik need õredad pitsid, mis õe riideid ehtisiwad, oleks ehk ka muidu ilusad, aga Wiira aimas kõige ehtimise põhjuses midagi wastumeelset, libedat ja oma wäärtuse tõsise ärahindamise mahamatmist – sellepärast ei tahtnud ega isegi hoolinud ta suurt riiete ilust ega wälisest uhkusest. Ta arwas, et must ülikond kõige peenem on – selle järele kujunes ta maitse lihtsaks ja weidi isesuguseks. Sarnane ehtimine oli ka päälegi naeselik, koketeriw ja kõigest sellest üle iseenese juurde oli ta jõudnud – aga edenemise arenemisetee on pikk ja waewarikas – täiuseni ei wiiks teda terwe elu. Kes teab, mis ta kõik käest ei pea weel ära andma, määrane õigus teda oma õigusest ei sunni, nagu ta arwab, lahkuma. Parem on surra, kui kahetsemisewäärilise seisukorraga rahul olles asjata elada. Pikkamisi selgiwad mure ja häda, waewarikas elu ja uhked lootuslikud ideed ta hinges. Igapäewsusest, mis enne nagu hall tihe wõrk end tema ümber mässis ja kus mõistus kannatas udu waatepiiril – tungis ta wõidurikkalt läbi uute mõtetega, uude ilma…

Ta nägi meeste– ja naesterahwaid, keda nende oma elu nemad ise õnnetuks teinud. Ja ta nägi wanu inimesi, kes noorelt paljugi lootnud ja ootnud oliwad elust – aga wäsisiwad ja ei teadnud midagi pääle imeliku usu, et see kõik nii just olema peab ja taewas nende päralt on, et jumala-õnnistus kõikidel loota on maa pääl. Wanade päralt on minewik, nemad on kadumise külma surma lapsed, kuna nende mälestus ajajooksul pimedamaks ööks muutub… Aga tulewiku heledatel päewadel nägiwad nemad weel surresgi noori wõitlewat oma elu eest, mis nii, nii suur ja nii lai, wõimus ja igawene on! Wiira meelest oli, nagu ei saaks nad elust ega enestest õieti aru. Iga pilk elusse näitas talle, et nemad teda ei mõista ja ta käis oma teed – üksinda eluteed.

Aga ta oli elust mõttekujutuse loonud ja talle nimeks pannud: minu ideal! Sest ta tahtis täieliseks inimeseks saada; ühtegi usu ega kombe piiri ei pidanud ta enam makswaks, mis tema ainust wabadust ära rööwida püüdsiwad. Ainult ühte inimest oleks ta usaldanud ja armastanud, kes tema sarnane oleks! Nende tundmused aga oleks ühised ja puhtad, kui sinine taewas täis igawest rahu – nende juures selginud elu-saladuses asub õnn ja julgus – ning usk, mis nad siis omale ise looksiwad. Ja elu on ka siis ehk parem, täielikum.

Wiira waatas kord weel pääd selga wisates nende pääle, kes mahedasti juttu puhusiwad ja ei teadnud, et naesterahwas sarnast mahedust ja pääliskaudsust tulewikus rumaluseks peab – aga nüüd on see weel talle eneselegi õige tume, tal on ju waba mõtlemine ära keelatud! Ja Wiira arwas oma õe näos midagi nägewat, wõi paistis see talle mõttes nii ilus, et õde talle isegi kord ütlema saaks: Sinu tee on õigem, sellepärast on sul ka parem elada. Ja ta läks weel kord enesega täiesti rahul olles peeglist mööda. Siis tuli ta kööki, kus ema akna all istus ja kõige hingega laudlina heegeldamisega tegemist tegi, ega teda mitte sugugi tähelegi ei pannud, kui ta wälja läks ja ukse enese järel tasakesi kinni tõmbas.

Wäljas paistis õhtune päike küllalt soojasti ja taewas helendas sel walgel kullakarwa-sinine. Aias wastu kõrget oru kallast oliwad puhkewad toomingad, mis nii kangesti meeldiwalt, aga ühtlasi uimastawalt lõhnasiwad. Iga puu ja teerada oli siin Wiirale tuttaw juba lapsest saadik. Kewadel tegi ta aias teesid ja armastas igaühte uut kaswukest. Aga wärskes haljuses oliwad nad nüüd nii kauniks ja toredaks paisunud kaswades, et kõiki ära tunda ei wõinud. Ta oli siis palju lillesid külwanud, mis nüüd kahe wäikese peenra pääl juba üles tõusnud oliwad – rõõmsad helerohelised wõsud igalpool. Lootust-ärataw töö, rõõmus aednik.

Wanad kased warjasiwad teda oma allapaenduwate okstega – ka nemad tundusiwad kewade järele lõhnawat ja noortes okstes oli kohin ja see tundus nagu elaw ja waigulõhn täitis õhku meelepäralise wärskusega.

Tasa heljusiwad walged pilwed kõrgel. Jahe kastepisar langes lehtedest ülewalt tütarlapse palja käewarre pääle, see oli nii puhas ja karske.

Aga kerge lendaw õhtutuul tuli wäljade päält ja silitas meelitawalt ta tõmmu juukseid.

Ta jäi wilus põõsaste keskel seisma, waade kaugemale pöördud, kus üle rohendawate wäljade päikese-walgus õhkus ja eemal mäe taga metsa ladwad õhtu ootel kumasiwad. Ja päike hakkas õhtule wajuma hõbedase järwe kohal, mis kõrgete mägede wahel seisis ja kaugemal kääru taha kadus, aga mitte otsa ei lõppenud. Suurem järwe osa oli sääl mäe kääru taga, mille wastu teiselpool kallast kõrge kingu otsas muistse kindluse warem oli, mille osalt piiratud müürid purustatud ja kadumisele pühendatud õhtuwalguses kui aralt seisiwad. Ja imelikud aimdused täitsiwad tütarlapse meelt, kui ta nende pääle waatas – misgi kurb ja rõhuw tundmus asus nende pärast ta südamesse.

Ta waatas kaugemale, kuhu üks lõokene kaugemeelselt lauldes lendas ja wiimaks horitsondil keset sinawat udu ära kaugele kadus. Kaua kostis weel waba linnukese laul tütarlapse kõrwu ja ta igatsus käis sellega kaasa. Kaugele! Ei tea, miks see mõte teda nii haawas. Aga misgi tugew iha ärkas ühtlasi tema südames ja tal tuli keelmata tung ka wabaks saada kui lõokene õhus – et kaugele sõuda – kaugele…

Lootus aga ahwatles teda sinna suuremasse, wabamasse elusse, kaugele ilmawiirele, kus kõik salaldaw ilus õnn ja igatsus wärises ja wirwendas. Aga siisgi oli kahjugi lahkuda praegusest waiksest, lihtsast elust ja oma mõtetest, mis nii läbipaistwad ja selged oliwad – lapsena kodus.

Õhtupäike kullatas kaaris laialist lokkawat luha ja wirwlewat jõe wett ning kaugemal mustrohelisi põldusid ja sumawat metsa, kesk laulwat õhku…

Silm wõis jõe õige perspektiwi, rohendawa sirge pilliroo õõtsuwa loa-wõsu ja päikesest punendawate mäekallaste pääl, mille tippude juurde walged pilwed kõrgel nagu luiged randa jõudsiwad ja sinna puhkama jäiwad – wälja puhata ja imeda enese sisse särawat walguse ilu.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.