Anton Tammsaare - Meie rebane

• Название: Meie rebane
• Автор: Anton Tammsaare
• Жанр: Короткие истории

---

Anton Hansen Tammsaare Meie rebane

MEIE REBANE

Oli imelilus kevadine ilm. Soe tuul lennutas juba mitmendat päeva lumivalgeid pilvi mööda helesinist taevast. Maad ja metsad olid kuivad nagu suvise põua ajal.

Metsavaht Kirep käis kodu olles mitu korda päeva jooksul lähedalt mäenukilt vaatamas, kas ehk kuski ei paista metsapõlemise suitsu. Paaril korral ta ronis isegi vana jändriku kuuse otsa, mis kasvas mäenukil, et veel kaugemale näha. Aga tänini polnud tal midagi kahtlast silma hakanud. Mõni päev paistsid küll suitsud, aga need olid kaugel ja sellepärast nad Kirepit ei huvitanud kuigi palju. Tema teadis, et seal kaugel ja veel kaugemal, kust ei paista enam ükski suits, asuvad teised metsavahid ning küll nemad juba peavad oma kandi suitse silmas.

Kuid siis juhtus nõnda, et parajasti sel ajal, kui Kirep ise heitis lõunauinakule, tema kuue-seitsmene poeg Ats arvas olevat kohase aja omakord minna mäenukile. Otsetee viis üle purde, aga just sellele astumine oli Atsile keelatud, sest paar aastat tagasi ta oli sealt kukkunud vette, kus pidi peaaegu uppuma. Küll oli poiss tänavu kevadel emale seletanud kas või tuhandeid kordi, et purdelt kukkudes ta olnud väike, nüüd aga juba suur, ometi jäi keeld endiselt maksma, olgu kevadel, kui vesi ojas sügav, või ka suvel kuivaga, kui oja küll nireke, kuid selle eest purre nii kõrge, et sealt ojapõhja kividele kukkumine sama hädaohtlik kui sügav vesigi.

Keelu tõttu ei olnud poisil suuremat iha, kui käia salaja mööda purret üle oja. Nõnda see sündis tänagi. Jõudnud teisele ojakaldale, poiss kõndis esiteks mööda lepiku äärt ja pöördus siis mäele vana kuuse juurde. Aga oli ta kord seal, siis ei võinud ta kuidagi muidu, kui pidi ka kuuse otsa ronima, sest temal olid nii mõnusad oksatüükad ja oksad, et mine nagu mööda redelit, kas või otseteed latva kohe, kus armastavad istuda varesed üksi, kaksi ja ka hulgakesi.

Aga ometi Ats ei saanud täna nii kõrgele, sest juba pooles kuuses torkas talle silma suur „suitsutomu”, mis oli nii ligidal, et pidi tingimata tõusma nende metsast. Atsi arvates ei põlenud midagi muud, kui nende Soonesalu, kus kasvab enamasti noor, tihe männik, mõnes kohas ka noored kuused ja laiad kadakad. Maapinna poolest Soonesalu oli seljandiku taoline ja millalgi olid seal leidunud rebaseaugud.

Nähes suitsu nii lähedal, Ats tuli kribinal puu otsast maha ja jooksis, niipalju kui jalad võtsid, kodu poole. Puudus vähe, et ta oleks suure ähmiga purdelt vette sulpsatanud, aga viimsel silmapilgul ta sai tudisevast käsipuust kinni. Nõnda pääses ta peksva südamega õnnelikult oma õue. Ülepeakaela ta tormas mööda redelit laka äärele ja karjus kõigest kõrist:

„Isa! Isa ae! Soonesalust tõuseb paks tomu!” „Mmh!” vastas isa läbi une.

„Isa! Tõuse ruttu üles, mets põleb!” karjus poiss, tõustes redelil ühe pulga kõrgemale, nii et pea ulatus juba üle lakaotsa.

„Mis sa ütlesid?” küsis isa nüüd.

„Mets põleb, tõuse üles,” vastas poiss.

Nüüd isa taipas, kargas jalule ja ütles pojale, et see redelilt eest hoiaks. Ja kui see orava väledusega mööda pulki alla läks ning purde poole jooksis, oli isa tal kannul. Oja ääres poiss jäi peatuma ja laskis isa endast mööda. Aga kui see oli purdel juba keset oja, läks ka poiss talle järele, nagu oleks tal äkki load käes. Ja kui isa ronis kuuse otsa suitsu vaatama, siis tahtis ka poiss sinna järele ronida. Seda mõtet ei saanud ta ometi mitte teostada, sest isa tuli enne hirmsa ajuga puu otsast maha ja ruttas uuesti purde poole. Ats silkas talle sinna järele ja läks teist korda tema kannul üle purde, ilma et isa oleks selles teinud talle vähematki takistust. Nõnda jäigi tänane päev Atsi elus selleks tähtsaks päevaks, mil tema tunnistati metsapõlemise tõttu nii suureks ja targaks, et tema võib üle purde käia, olgu kevadel või suvel.

Jõudnud toa juurde, isa võttis ratta ja tahtis sellele selga karata, et minna tulekustutajaid kokku ajama, aga siis selgus, et teise ratta kumm oli tühi. Nõnda ei aidanud muu, kui pidi hakkama sellele õhku sisse pumpama. Seni kui isa seda tegi, seisis Ats tema juures ja rääkis:

„Mina läksin muidu niisama. Äkki vaatan, mis tomu see niisuke on, just Soonesalu kohal.”

„Tähendab, sa ronisid kuuse otsa,” ütles isa.

„Ma ainult natukene,” vastas poiss. „Ei saanudki õieti ronima hakata, kui juba nägin.”

„Vaata, et sa mul seal karupidi alla ei tule,” ütles isa, aga sellise häälega, et Ats taipas, see on ainult suusoojaks öeldud. Sellepärast vastas ta, et oleks ükskord kõik selge:

„Ei seda enam ole, et mina kukun. See oli ainult siis, kui olin alles väike, siis kukkusin purdelt vette, nüüd pole seda enam karta. Enne hakkas mul pea purdel ringi käima, sellepärast, aga nüüd enam ringi ei käi, kas hoian käsipuust kinni või ei.”

„Käsipuust peab ikka kinni hoidma,” seletas isa, „minagi hoian, sest muidu võin ka mina sisse sulpsatada.”

„Aga mina ei sulpsata,” vaidles poiss vastu.

„Aga milleks see käsipuu on siis pandud, kui keegi temast kinni ei hoia,” ütles isa nüüd, istus ratta selga ja kihutas minema.

Ats vahtis talle natukese aega järele, aga kui isa kadus metsa taha, pöördus Ats uuesti purde juurde, et isa viimaste sõnade üle järele mõelda. Jah, milleks on käsipuu, kui temast käega kinni ei hoita? Ja milleks on käsi, kui temaga kusagilt kinni ei hoita? Käsi on ju kinnivõtmiseks, kinnihoidmiseks. Seda Ats mõtles siiski veel, kui ta oli juba üle purde ja uuesti kuuse juures, et sellele otsa ronida, sest ta tahtis nii väga näha, kas suits on suuremaks läinud või vähemaks jäänud.

*

Samal ajal isa kihutas rattaga ühest perest teise ja kutsus inimesi tuld kustutama. Aga leidus ka neid, kes olid juba ise suitsu tähele pannud ja õnnetusekoha poole rutanud, nii et metsavaht leidis nad juba sealt eest, kui ta rattaga pärale jõudis, nahk seljas märg.

Tuli oli juba üsna laia maa-ala oma võimusesse võtnud, ainult õnneks puhus tuul metsa poolt raba poole, nii et kui tulele enne ei suudetud piiri panna, siis märja raba ääres pidi ta ise kustuma. Nõnda siis asusidki inimesed kõige pealt seda tuleviiru kustutama, mis tükkis vastu tuult suure metsa poole, kuna alla tuule ruttavale leegile jäeti tee täiesti vabaks. Alles siis, kui suure metsa külg tulest puhastatud, läks osa inimesi raba äärde tulele vastu, sest oli ju karta, et tulelondid võivad tuules üle madala soone lennata, mis piirab Soonesalu, ja kõrge raba põlema süüdata. Sel juhul oleks väga raske üldse piiri panna ja ükski ei teaks õieti, kus ta oma hävitusega peatuma jääks.

Aga raske oli ka alltuule järele valvata, sest suits oli lämmatavalt paks ja kibe. Pealegi oli ta ka täis elavaid sädemeid ja lendavat tahma. Ometi ei hoolitud sellest, vaid käidi suitsu sees rabaserva vaatamas, et see tuld ei võtaks. Lõpuks suudeti isegi Soonesalu tipus salgake noort ilusat männikut tule käest päästa.

Aga õhtul, kui inimesed hakkasid koju minema, olid nad välimuselt hullemad kui rehelised. Nii mõnelgi oli siin-seal kehal tulehaavu ja nii mõnegi kehakatted olid kannatanud.

Metsavaht Kirep jäi üksinda põlenud maa juurde valvama, kas ehk kuski ei hingitse veel salajane tuluke, mis võib tuule käes muutuda lausa leegiks. Kuuseoks käes, kõndis ta mööda põlenud maa äärt, sopsides ühte ja teist paika või tallates jalgega siin-seal, kus tõusis samblast suitsu. Pärast läks ta kõndima mööda mustaks muutunud maapinda, et silmitseda lähemalt, mis on sündinud noorte puudega. Kirep teab, et nende all kasvas enamasti igal pool kõrge sammal, paks kanarbik, mustika- ja pohlavarred. Nüüd oli järele jäänud ainult paljas maa, sest tuli oli teinud kuivas roisus puhta töö. Mustaks olid muutunud mändide tüvedki ja vaevalt pääses neist mõni eluga, ehk olgu siis, et vanemad puud oma paksema tüvekoorega.

Metsavaht vaatles mände, nagu oleksid nad elavad olendid, ainult et nad ei saa liikuda. Suurem osa põlenud metsa oli tema oma silma all istutatud ja taimed olid tema oma kasvatatud. Seega olid need peaaegu tema omad lapsed, kes hukkusid selle ilusa kevadise ilmaga kõrvetavas leegis. Siin oli osa tema elutööst. Aasta aasta kõrva oli ta kasvatanud taimi ja oli neid kevadeti istutanud. Ikka rauaga sügav auk maa sisse, taime pikk, peenike ning õrnake juur sinna sisse ja siis auk uuesti kinni mätsida, et ei suudaks ei tuul ega päikene oma kuivusega maapõhja juurte kallale. Siiski kuivasid mõned puulajukesed, ja siis pandi nende asemele uued, et mets oleks täielik, et ridadel poleks mulku sees.

Ja nüüd! Nüüd oli kõik läinud, mõne tunniga hävitatud. Ehk kui oleksid puud tules täiesti põlenud, siis oleks veelgi kergem, aga ei – nad seisavad alles kõik oma jalal, väiksematel okkad juba kõrbenud, suuremail alles haljad. Kuid homme, ülehomme tõmbuvad ehk ka need pruuniks ja jäävad nõnda seisma ühes väikestega, et alatasa Kirepile meelde tuletada, kui hirmus tühine ja mõttetu võib olla inimese töö ja tegevus. Ja ometi teab ta, et ta hakkab uuesti männitaimi kasvatama, neid kastma, et oleks jällegi võtta, mis panna tules hävinute asemele.

*

Selliste mõtetega Kirep kõndis mööda põlenud maad mustunud noorte tüvede vahel. Ilm kiskus juba videvikule, aga Kirep ei saanud tulemaalt ikkagi veel minema. Ja kuigi ta viimaks seadis sammud kodu poole, jäi ta veel mitu korda seisatama, et tagasi vaadata.

Lõpuks ometi ta jõudis põlemata metsa alla, suurte mändide vahele. Aga siin ta kuulis äkki heledat kiunumist, mis kostis põlenud maa-ala poolt. Mis see küll võiks olla? Kirep kuulatas. Nüüd kostis selgesti, et ei häälitse mitte üks, vaid mitu looma.

Kirep hakkas minema häälte suunas. Ta läks tasa ja targu, seisatades ja kuulatades. Kui kiunumine kostis üsna lähedalt, ta jäi hoopis seisma, et jõuda otsusele, kas see läheneb või kaugeneb. Nähtavasti tulid kiunujad lähemale, metsavahile vastu, nagu loodaksid nad temalt abi ja armu. Ja et neid mitte hirmutada, jäi Kirep paigale ja ei liigutanud oimugi. Silmadki surus ta pilukile, sest ta teadis, et nende elavat läiget märkavad metsloomad kõige kergemini.

Nõnda kulus ehk minutit kümme. Siis Kirep pani tähele, et mustal põlenud maapinnal liigub midagi punakaspruuni.

„Rebase poeg,” lausub metsavaht endamisi ja muutus peaaegu puupostiks. „Tähendab, ema on tulehirmus pojad maha jätnud. Siin peab kuski olema rebaseauk.”

Kirep laskis kiunuja rebasepoja üsna ligi tulla ja kargas siis teda kinni võtma. Aga sel olid juba üsna väledad jalad. Nagu väike kera veeres ta mustunud männitüvede ja küngaste vahel. Kirep jõudis talle küll jooksul järele, kuid selle ajaga, kui ta kummardus loomakest kinni võtma, oli see ikka käte vahelt läinud. Mitmed korrad laskus Kirep käpuli ja isegi kõhuli, nii et määris enda üleni tahmaseks, aga rebasepoeg vilas ikka veel vabalt tihenevas videvikus.

Viimaks metsavaht tõmbas kuue seljast, et seda põgenevale loomale katsuda peale visata. See õnnestuski tal viimaks ja nõnda läks ta koju, rebasepoeg tahmase kuue sees. Teised kaks poega, keda Kirep peale kinnipüütu oli tähele pannud, kadusid selle tagaajamise kestel nagu tina tuhka. Aga Kirep lohutas end sellega, et homme võtab ta labida kaasa, otsib rebaseaugu üles ja kaevab kogu pesakonna välja.

Seda ta järgmisel päeval tegigi, kuid kahjuks oli pesa tühi – ei vanu ega poegi. Värsked jäljed liival tõendasid, et vanad olid öö jooksul oma ülejäänud pojad siit ära viinud, teadmata kuhu. Seda olid nad muidugi väga targasti teinud, sest polnud ju mingit mõtet enam tulest laastatud paigal elutseda, kus igaüks sinu avalikke ja ka salajasi toiminguid võib jälgida.

Nõnda siis Kirep sai omale ainult ühe rebasepoja. Selle ta pani esiteks laudkasti, mille kaane seadis õhu ja valguse otstarbel irvakile, kuid kaanele asetas raske kivi, et seda poleks võimalik lahti tõsta. Ats sai kõva käsu – kastikaant ja tema peal lasuvat kivi mitte puutuda. Kui ta tahtis rebasepoega näha, siis ta võis teda ainult irvakil seisva kaane vahelt piiluda.

Seda Ats tegigi tükid ajad, sest tema polnud kunagi varemalt näinud ei surnud ega elavat rebasepoega. Sellepärast polnud temal ka vähematki aimu, et rebasepoeg võiks olla nii ilus – et tal võiksid olla nii ilusad põlevad silmad, mis vaatavad sulle vastu, nagu oleksid nad mõne inimese peas ja nagu võiks see, kes nõnda vaatab, ka rääkida või vähemalt teise kõnest arugi saada.

„On sul nüüd hea?” küsis Ats rebasepojalt, surudes suu irvakil kaane praosse, et kastis oleks paremini kuulda. „Tahad sa midagi süüa? Mis sa tahad? Ütle, ma toon sulle kohe.”

Aga rebasepoeg ei niitsatanudki. Ka ei liigutanud ta ühtegi liiget, ainult põlevad silmad vahtisid poisile endise teravusega vastu.

„Mis su nimi on?” küsis poiss natukese aja pärast. „Mina olen Ats, oskan juba üle purde käia ja puu otsa ronida. Kui sina suureks saad, siis õpid ka üle purde käima, mina õpetan sind. Alla vette ei tohi vaadata, muidu pea hakkab kohe ümber käima ja siis sulpsatadki sisse, hoia käsipuust kas või kahe käega nii kõvasti kinni, kui eluilmas jõuad. Niisuke on see meie purre ja temast ülekäimine.”

Ats vahtis jällegi natuke aega vaikides rebasepoega, kelle silmis põles endine tuli.

„Miks sa midagi ei vasta?” küsis poiss siis. „Kas sa ei saa aru, mis ma räägin? Aga Sossa saab. Ja tema vastab ka: liigutab kõrvu, liputab saba, niuksub ja haugub. Sa oled alles väike ja rumal, pead suuremaks kasvama. Ja mina panen sulle nime, panen sulle ilusa nime. Üks on Sossa, sina ole Mossa. Pea meeles – Mossa, Mossa, Mossa.”

Aga kui Ats rääkis emale, et tema on rebasele nimeks pannud Mossa, laitis see selle nime hoopis ära.

„Mossa on ju peaaegu seesama, mis Sossagi,” seletas ema, „ja sellepärast see nimi ei kõlba. Nii kui hüüad rebast, koer mõtleb kohe, et kutsud teda, kutsud sa aga koera, siis arvab rebane, et tahetakse teda. Sossa, Mossa või Mossa, Sossa, see on loomal üsna ükskõik.”

„Noh, siis paneme Sossale tema vana nime tagasi,” vastas poiss. „Las ta siis olla pealegi Piitsu ja mitte Sossa.”

„See on hoopis teine asi,” arvas ema, „sest Piitsu ja Mossa vahel oskab iga rebasepoegki vahet teha.”

„Aga mis siis, kui rebasepoeg ei saa ka Piitsu ja Mossa vahest aru?” küsis poiss. „Mis me siis teeme?”

„Siis peab teda seni õpetama, kuni ta hakkab saama,” vastas ema. „Sina ju ka ei saanud esiteks l'e ja k ning O ja lambasilma S-e vahest aru, aga nüüd saad, sest sa õppisid nende vahe selgeks.”

*

Selle seletusega jäi Ats rahule ja nõnda läks ta uuesti rebase juurde, et talle hakata selgitama Piitsu ja Mossa vahet. Aga see toiming tüütas ta varsti ära ja sellepärast hakkas ta katsuma, kas ta ehk ei jõua pisutki kastikaant kõrgemale tõsta, nii et see pragu, mille vahelt ta piilub, läheks natukenegi laiemaks. Ta otsis isegi puupulga valmis, mille tahtis pista kastikaane vahele, isa pandud peenema asemele, et kivi ei saaks kaant hoopis kinni vajutada.

Ats kergitas mitmel korral kaant, aga ta ei saanud talle kuidagi jämedamat pulka vahele pista, sest tal puudus selleks kolmas käsi. Ühe käega ta aga ei jõudnud kaant ülal hoida ja sellepärast polnud tal mingit kasu, et tal oli pulk teises käes. Lõpuks ta tuli heale mõttele: ta võttis pulga otsapidi hambaisse, tõstis kastikaane kahe käega üles ja tahtis nõnda pista pulga kavatsetud paigale. Aga seegi hea mõte ei kandnud vilja. Sest Ats tõstis küll kaane nii kõrgele, et jämedam pulk oleks ilusasti vahele mahtunud, aga niipea kui ta katsus hambais olevat pulka praole lähendada, langes kaas kohe sedavõrt madalamale, et pulk enam ruumi ei leidnud. Ats katsus mitmel korral õnne, aga ikka oli tulemus sama: muidu käed hoidsid rasket kaant küll, aga niipea kui hambad lähevad pulka vahele pistma, kohe lasevad nad prao kitsaks vajuda. Oli otsekui nõidus selle kaaneprao ja pulgaga.