Ado Reinvald - Raswa-Jaak: kuulus Eesti kütt, tema imelikud jahi lood ja juhtumised

• Название: Raswa-Jaak: kuulus Eesti kütt, tema imelikud jahi lood ja juhtumised
• Автор: Ado Reinvald
• Жанр: Короткие истории

---

Ado Reinvald Raswa-Jaak: kuulus Eesti kütt, tema imelikud jahi lood ja juhtumised

I

Lugeja! kas sina ühte täielikku Eesti kütti ja tema iseloomu tunned? Tema on hoopis teistsugune kui muud igapäewased inimesed ja tihti on ta wäga lõbus ja lahke mees. Alati on tema suur jutumees, tema ei räägi kunagi kaugemast ilmast, waid iseenesest, oma kaasküttidest ime-lugusid, kui ta ka wahel walet luiskab ja asju suurendab, siiski on ta küti luule lood huwitawad ja kenad kuulda.

Oma püssi armastab ta nagu oma naist, jahi koera, nagu wenda ja jahi tasku on temal warandusega täidetud aida asemel.

Kui küünla kuu külmal öödel aia teibad õues laksu lööwad, lumi ree all ragiseb ja teekäiad põski ja ninasi kübara kõrwadega kinni katawad, siis istub tema öö läbi niidu peal kuhja kõrwal ja wahib terawaste üle lume hangede, kustpoolt haawiku emand tuleb. Enam jagu öösi külmetab ta ilmaaegu, aga kui üle mitme öö üks jänes kotis; on kõik waew unustud ja mees suure õnnega koos.

Kewadel, kui soo mätad lume alt wälja tulewad ja tedred kudrutawad, mida kütid oma keeli tedre mängiks nimetawad, siis tuleb temal päris lõikuse aeg. Isa teder walib omale ühe kindla koha wälja, kudrutab ja kõhwib ikka ühes paigas, et emad tema juure teawad lennata. Kõhwi laseb ta wiha pärast, et teised kuked tema armastuse piiri peale ei tohi tulla, aga kui teine tema hoiatustest ei hooli, siis on ka sõda lahti ja mehed karwupidi koos, kus nad wahest ennast weriseks kisuwad. Mis teeb aga nüüd kawal kütt?

Tema uurib mängu kohad järele, teeb laskmise kaugusele omale kadakatest kuhni wõi warjupaiga, läheb wahest mitu wersta kaugele, enne koitu kuhni ja ootab, kunas metsa kuked kudrutama tulewad. Seal ta siis wesise ja sogase soo peal külmetab ja laseb suuga kunstlikult kõhwi. Aga ta kardab ka, sest jahipidamine on mõisa maa peal kõwaste keelatud ja mitu kütti on ühe metsakuke eest kümme rubla trahwi maksnud. Kõigest sellest ei küsi kütt kõige wähemat, teder peab paugu saama, kui see ka tema enese elu maksaks. Täiswerd kütt ei küsi kellegist, tema püjab weel tetresi teisel kombel, üsna päise päewg ajal ja koguni keset mõisa metsa. Tema teeb „tedre kuju,” aga missuguse?

Hallist wõi mustast riidest õmmeldakse just loomulik tedre kere, kael ja pää, mida üksi kütid ise mõistawad, topitakse heinu kõwaste täis ja pannakse haraline puust ehk tedre sulgedest saba taha; punasest kalewist pannakse lõkkad lõua alla, hari päha, silmad ja kõik, nõnda et ta kui elus teder näitab olema. Wahest mitu sarnast kuju paneb kütt metsa kase otsa, teised tedred lendawad tema juure, ja enne kui pettusest aru saawad, käiwad põõsa tagat paugud ja õnnelik kütt paneb naerdes tedrekesed oma jahi kotti.

Sarnane kawal kütt oli ka „Raswa Jaak,” kelle elust ja tegudest meie jutukene kõneleb. Küttisi on ilmas palju olnud, aga kas wõib ennast wa Jaagu kõrwale seada? Tema oskas kõik linnu keeled ja kui ta wilet puhkas, siis tuliwad sookanad metsast wudinal wälja; mõtuse wõi metsise laulugi oli ta selgeks õppinud, mida meie päiwil enam keegi, isegi Jaagu omad lapsedki ei mõista. Nagu ta ise kinnitas, olla ta omas elus 8 karu, 25 hunti, 48 rebast, 618 jänest ja lugemata hulga lindusi magama uinutanud. Mine tea, kas tal n’ad kõik meeles oliwad.

II

Tammelaane mets oli Raswa Jaagu noorel põlwel suur ja paks põline laan. Tema hommikupoolne ots, mida Saba metsaks kutsuti, ulatas kuni Wõrtsjärwe kaldani ja need metsad kannawad praegu weel neid nimesi, ehk endisest uhkest laanest küll ainult nõrgapoolne wari on järele jäanud. Seal on hundimurd ja „paotare” asemed alles näha, kus inimesed suurte sõdade ajal laane ja rabade taga pelgus wõi paus elasid ja häda korral ka lootsikutega järwe peale wõisid põgeneda. Kes ei usu, wõib ise järele waadata, tõsi mis tõsi.

Raswa Jaak elas küll wõera walla piiri peal, raswa oja kalda peal. kust ta oma nimegi sai, aga tema jahi põld oli alati põline Tammelaane mets. See mets kihises sell’ ajal kõiksugu loomadest; hundid käisid karja kaupa ümber ja karudki ei puudunud seal. Jaagu jahi käikisi ei keelanud keegi, ehk kes juudas ilma keelda jõudis! Hea, kui mõni murdja wähemaks jäi, sest metsa nurga lambad, lehmad, warsad ja wanad hobused langesiwad ühte lugu kiskja söödikute saagiks. „Las’ Jaak pidada jahti, Jaak teeb meile aina head,” ütlesid metsawahid ja käisid ise wahest ka Jaagu seltsis jahil. Suuremat worsti neist küll ei saanud, sest kui Jaak paar rebast maha põmmutas, saiwad nemad waewalt jänese kätte.

Kord ehitas Jaak metsawahi nurme äärde kahe kuuse okstesse, mõni süld kõrgele „karu lawa,” wedas hobuse raisa reega ligidale ja ronis lawa peale karu wahtima. Jaak wahib ja wahib, wahib poole ööni kuu walgel kuuse otsas, aga karut ei tule kedagi, ehk neid küll suwel siin tihti ümber nitis. Kui Jaak juba alustab maha ronima, kuuleb tema metsas okste raginat ja ähkimist – karu tuleb!

Karu tuli tõeste ja asus sööda juurde. Jaak näeb ja kuuleb, kuidas maida kõwad küljeluud karu raudse lõugade all nagu peeru pinnud ragisesiwad. Jaak sihib ja sihib, aga tema käed wärisewad ühes püssiga, ta wõtab püssi palgelt ära! Ja ja, karu ei ole nalja loom, tema kisub kütil peanaha kõige karwadega maha, kui ta küti kätte saab, ja Jaagul oli wist esimene laeng karu peale lasta.

Mis pagan! mõtleb Jaak, ma olen kõrges kuuse otsas; kas minu sugune kütt karu kardab? Ta paneb püssi uueste palgesse, pauk kõlab, karu karjatab ja jookseb kuuse poole, kus Jaak otsas on. Ei tea, kas kütt kartis et karu tema järele kuuse otsa tuleb, sest sellsamal silmapilgul liikus lawa ja Jaak tuli kõige lawaga kõlinal karu selga maha.

Karu karjatab kurjaste ja paneb metsa, nii et puud ja põesad ragisewad. Karu on kurja loomuline ja kisub kätte-tasumise wihas laskja küti alati tükkideks; aga keegi ei ole ka nii kartlik häkitselt ehmatama, kui see kuri loom. Mis sai aga õnnetumast kütist, kes palju enam ehmatas, kui see kiskja loom?

Hoolimata sellest, et ta pahema poole külge raskeste oli põrutanud, ronis ta nagu oraw kuuse otsa tagasi ja lõdises seal, kuni metsawaht hommiku tuli ja karust enam haisugi ei olnud järele jäänud.

„Kuule kallis Jaak, karu kuriwaim sööb kõik minu kaerad ära ja kannab sülega ööse metsa, kas sa ei wõiks minu kaera rõugu juure karut wahtima tulla? Ma maksan sulle hea hinna, kui sa kurjawaimu ära häwitad. Kas lubad tulla?” päris weel mees ja waatas paludes Jaagu otsa.

„Karu, karu,” wenitas kütt ja waatas ligida kuuse peale, kui tahaks ta silmadega mõõta, kui kõrgelt ta oli kukkunud.

„Karu wahtima jah, kaera rõugu juure, rõuk ei ole siit kuigi kaugel ja kui sull häda käes; jooksen kohe püssi ja kahe suure koeraga appi, keda sa siis kardad?”

Kui metsawaht Jaagule julguseks wiina pudeli peusse pistis, oli kaup koos ja kütt asus ööse kaera rõugu sisse.

Rõuk oli umne, ilma õõneta, nagu neid kuiwa ilmadega tehakse. Jaak kiskus sülega kaeru wälja, tegi otsa sisse suure augu, puges sinna sisse, kiskus kaeru uueste ette ja jättis metsa poole pisikese augu, kust püssi raua wälja pistis. Pesa oli küll pehme ja soe, aga weel soojemini tuksus küti süda – kui nüüd karu tuleb!

Ta waatis metsawahi maja poole, kelle aknast tulukene paistis, wilkus ja siis koguni ära kadus. Magama heitis tont, magama jah, mõtles ta iseeneses. Lubas mulle püssiga ja koertega appi tulla, kui karuga wõitlemine tuleb ja nüüd puhkab oma wana paksu Reeda kõrwal ja jätab mind karuga kaklema. Oh sa sunnik oma walega! Kui nüüd karu tuleb – parem kui ta ei tulegi! Parem jah!

Mis see oli? Rõugu taga kuuldi müdinat, kaerad kahisesid, karu oli koguni teiselt poolt tagat rõugu tulnud! Jaak wärises nagu haawa leht – kui nüüd karu tema ühes kaertega ära sööb, enne kui ta ainust pauku lasta saab, – karu,’ karu!

Enne kui kütt ehmatusest toibus; tõmbas karu küti ühes kaertega käpade wahele ja astus metsa poole, nagu wanamees kunagi. Nüüd on elul tõeste ots; hale surm silma ees, peasmist enam ei ole! mõtles wäriseja kütt karu käpade wahel kaerde sees.

Surma hirmus tuli temal weel meelde tugew ja teraw jahi nuga, mida ta alati puusa peal nahk tupe sees kaasa kandis. Õnneks oli ka parem käsi wallali, et seda wälja sirutada wõis. Tasakesti sikutas ta noa tupest wälja, kuna karu kaerdega kahinal metsa poole sammus.

Elu wõi surm, mõtles Jaak, wautas suure noa karule kõhtu ja tõmbas ühe ropsuga alumise kõhu otsa lõhki.

Karu röögatas kurja healega, wirutas kaerad wastu maad ja pani metsa poole minema. Mees ootas kuni ta metsa äärele jõudis ja lidus siis metsa wahi maja poole, et jalad kuklasse käisiwad.

Metsawaht magas juba norinal, kui Jaak tuppa tormas ja kohkund healega kärkis: „Kus su saadana koerad ja püss, lubasid walwata ja mulle appi tulla, nüüd jätad mind karu käpade wahele!”

Mees wenis woodist walja, tõi Jaagule kapist lõhkumise peale tubli käraka karjajaaku ja nüüd jutustas Jaak koleda loo otsast otsani ära. Mõlemad mehed läksid wälja waatama, kas õnnetuse paigal midagi märgata ei ole.

Kuu tuli pilwede tagat wälja ja mehed nägiwad, kuidas karu metsast wälja tuli ja suurt murdunud kändu seljas kandis. Sellega läks ta maha wisatud kaera huniku juurde ja hakkas koledaste materdama. Wahel puhkas, pani kõrwa kaerde juurde ja põmmutas jälle edasi, kuni kaerad mullaga segamini olid tambitud ja mudane ase järele jäi.

Tark loom mõtles wist, et kaerde sees mõni kuri elukas on, kes teda haawas ja tahtis temale kurja tegu kuhjaga kätte maksta, hoolimata sellest, et ta ise rasket haawa kõhus kandis. Wiimaks hakkas kuri loom metsa poole minema, läks ja seisis; läks natukene maad ja seisis jälle, näha oli, et ta raskeste oli haawatud. Kawal kütt waatis ja naeris, wangutas pead ja tõendas metsawahile: „Ja, ja, selle mesikäpa toss lähab täna ööse kõhu kaudu wälja! Küllap maksad kaera söödiku surma eest palga ja naha wiin mälestuseks kaasa!”

Teisel hommikul läksid mehed püsside ja koeradega mereranda mööda metsa. Ei kuigi kaugel nurme äärest, puhkas wana päts wiimist elu wäsimust. Kütt nülgis naha, ei annud seda aga milgi tingimisel metsa wahile, kes teda oma mõisa härrale wija tahtis, sest selle karwase kasuka süles seisis kord kuulsa küti elu ja surm.

III

Tammelaane metsa põhja pool külles seisid kahe wõera walla metsad, kes seda põlist laant weel suurendas ja metsa loomadele laiemat elu aset lubas. Üsna piiri ligidal elas wõera walla metsawaht, keda ühes tema metsa jauga „Maasikmäe Jaaniks” kutsuti. Maasikmäe metsas kaswis noor haawik nagu luga, sest sealt oli hiljemine wana mets maha raiutud.

Sinna metsa kogusid talwel alati põdrad, haawade küljest nooremat koort toiduks närima ja kui neid suurdes laandes arwemine, nähti neid Maasikmäe metsas alati, waest koguni parwe kaupa koos.

Selle mõisa härral, keda „Mülnaks” kutsuti, oli sellest hea meel, et põdrad ja metskitsed tema metsa tuliwad ja kinnitas metsawahile kõwaste, et keegi neid seal eksitada, weel wähem tappa ei tohi. Aga just nagu selle keelu kiuste, leiti metsas ikka küti jälgesid; siin ja seal oli jälle põdra magu maha lastud ja nahk kõige lihaga ära wiitud. Mõisa härra ise oli kord näinud, kuidas pooleli lastud põder sihi tee peal tuikus ja kuuli haawadest werd wälja jooksis. Härra kärkis metsawahiga ja lubas teda ametist lahti wisata, kui ta sala kütti kinni ei püia, aga kust sa kurjategija kätte saad?

Maasikmäe Jaanil oli weel teataw ja kindel arw lindusid ja jäneseid tarwis mõisa härra kööki wiia. Kui Jaan Maasikmäele tuli, siis oli neid nii palju, et ühe pauguga paar lindu lasta wõis, aga nüüd?

Nüüd otsi jänest nagu nõela, põdra sisikonnad on metsas maas, tedred, püid ja sookanad on nina eest nagu luuaga ära pühitud, leidub metsas weel loomasid, siis on need nõnda kartlikud ja ergud, kui oleks neile ennemalt kümme kuuli keresse lastud. See ei ole õige lugu, siin on sala kütid ja nende nõidus tegewad; seda wõib juba Maasikmäe Jaani enese püssi juures margata. Enne wõttis ta looma paugu pealt maha, nüüd anna jänesele kaks, kolm pauku, ei wõta haawleid sisse, kui oleks ta külmetanud.

Maasikmäe Jaan mõtles ja mõtles ja uskus wiimaks; et wana kuulus kütt Raswa Jaak siin salaja talgusi tegemas täib. Jaan oli teda mitu korda oma metsa piiri peal juhtunud nägema, aga temal ei olnud kunagi püssi kaasas. Ega ometi peuga püid ega põtra ei saa kinni püüda, aga siiski – kes wõib sarnast nositonti uskuda!

Aga kui ma teda korra nüüd weel näen, siis wõtan mehe wõrakisse, otsin kõik puhmad ja põesad läbi, kas püssi kuskil ligidal peitus ei ole. Las’ ta tuleb weel; püss käest ja mees mõisa, küll Mülna härra talle kere täie laseb anda. Eks ta ole kroonu mees ja wägewa kindrali wend! Las’ Raswa Jaak tuleb, las’ tuleb! ähwardas Jaan ja läks metsast tühja jahi kotiga kodu lõunale.

Klolmandal päewal, wara hommiku kõnnib Maasikmäe Jaan oma metsa teed mööda, mis Juurika talust Orsti talusse käib, ja näeb tee peal hobuse reega reisimas. Mees kõnnib tee ääres metsas, nagu otsiks ta midagi. Jaan astub ligimale ja kohkub – Raswa Jaak!

„Mis sa turakas siin teed, kas jälle tulid põdra magusi maha laskma? Kus sa eilase põdra pannida? Näe, seal on magu maas! püss siia, püss siia!” karjub Jaan ja tormab Jaagu juure. Jaak naerab, ajab kaks kätt laiali ja wastab: „Säh wõta siis! wõta!” Ja temal ei ole muud kui weike käänispeaga nuga peus. Jaan jääb seisma, waatab ümber, püssi pole, muud kui paljas nuga.

„Ja mis sa selle tasku nuaga metsas tahad tegema hatata? Kas lõikad sellega põdra mao kirmi lõhki? Mis?” kärgib kuri Jaan edasi.

„Ega põder wähk ei ole, et teda peuga wõib kinni wõtta, ma tahtsin siit paar sirget toomekest läniku witsapuuks lõigata; kui sa keelad, jäägu jälle!” naeris Jaak ja pani noa tasku.

„Wõi wiieteistku wersta tagat tuled sina siia läniku witsa puud lõikama, keda sa tahad hulluks teha? ütle kus püss on,” päris Jaan edasi.

„Käisin Walma pool sugulastel käimas,” wenitab Jaak, ja arutab ohjasi kase küllest lahti.

„Siis kasi põrgusse, kasi – aga sinu regi on werega koos, mis? See on põdra weri, pead ühes reega mõisa tulema, mõisa!” kärab Jaan.

„Waata järele, kas see põdra wõi mõne muu looma weri on. Eila tapsin kodus sea põrsakese, wiisin hoonete juurest kaugemale kõrwetada, näed, karwadki on alles ree külles:”

„Siis kasi põrgu!” Karjub Jaan ja Jaak sõidab minema.

Maasikmäe Jaan sökkus metsa risti ja põigiti läbi ja otsis püssi, aga mis ei ole, ei ole! Wõib olla, et ta muidu külas käis, temal on Walma külas sugulasi, mõtleb Jaan ja astub edasi.

Raswa Jaak sõitis aga kodu poole ja naeris üksi, et kõht wärises. Lollikene, lausus tema, lollikene, ei tunne põdra karwu ega sea harjaseid, weel wähem nende werd! Püss on mull põues, eila wiisin põdra Poumanni härrale, täna hommiku tahtsin uut metsa pulli saada – lollikene, lollikene!

Aga kuuleme nüüd, missugune see püss oli, mida Raswa Jaak põue wõis ära peita ja kellega tema ometi põtrasi maha põrutas.

Jaagul oli suur pika ja jämeda rauaga püss, mida ta isa isadelt, wõi juudas teab, kelle käest oli pärinud. Suure paksu ja jämeda lae sisse oli wana sõa püssi lukk pantud, kes niisuguse kõwa napsu lendri pihta andis, et niiskunud tongigi lõhki lõi ja kunagi ei waletanud. Püssile wõis rohtu ja haawlid peuga sisse panna, ilma et ta lõhki oleks läinud. Laad oli küll lagunud ja mõnest paigast paelaga seutud, aga ta külwas surma ja hukatust igale poole, kui wana kütt winna maha wautas.