Lydia Koidula - Säärane mulk, ehk, Sada vakka tangusoola

• Название: Säärane mulk, ehk, Sada vakka tangusoola
• Автор: Lydia Koidula
• Издательство: EestiKeskusDigiraamatutef4cfebb1-74d9-11e6-a11d-0cc47a5203ba
• Жанр: Драматургия

Eesti esimene algupärane näidend, kolmevaatuseline naljamäng «Säärane mulk» ilmus esmakordselt 1872. a. Komöödia kajastab tõetruult XIX sajandi kolmanda veerandi eesti külaelu aktuaalseid probleeme ja esitab omaaegseid iseloomulikke talupojatüüpe.

---

Lydia Koidula Säärane mulk, ehk, Sada vakka tangusoola

LYDIA KOIDULASÄÄRANE MULKEHK SADA VAKKA TANGUSOOLA

Osalised:

Mäeotsa Peeter Pint, vana talunik.

Anne, tema naine.

Maie, tema tütar.

Jüts, tema poeg.

Erastu E n n,

Männiku Märt, noor mulk

Kure Aadu, vallavalitsuse kasak.

Vallakirjutaja.

Ees paremat kätt pars, mille kõrval kartsas. Veel enam ettepoole paar uusi pastlaid varna otsas. Pahemal pool põrandal laud-pingid või toolid toas. Muidu talutoa riistad ja ruum.

ESIMENE VAATUS

1. etendus

Maie. Enn (õuest tulles).

Maie. Jäta mind rahule, Enn, mul pole aega! Kui eit kuuleb, näeb, et töö on tegemata? Ma olen sulle kümme korda ütelnud: meist mõlemast ometi sõpru ei saa!

Enn. Maiekene, marjukene miks sa jälle nii ohakane oled täna? Miks meist sõpru ei peaks saama? (Uut rätikut taskust tõmmates.) Vaat' siia! kas ei ole ilus? Ähäh! Eile alles kirikupoest ostetud! Maksab puhast 50 kopikat!

Maie. (õlgu kehitades). Kahju!

Enn. Teise pere Liisu pakkus täna 5 kopikat rohkem – ei anna ära!

„Salasõber, siidisukka,

See'p see õige ilukandja!”

(Kaela ümber hakates.) Tule nüüd, paneme nõnda -

Maie (keeldes). Vii sina rätik rahuga Liisu kätte ja lunasta oma raha tagasi, kui sa paremat „siidisukka” ei tunne kui mind! Minu pärast oled oma poole rubla ilma aegu kulutanud.

Enn. Uih, uih! kui karune! Pole vist veel hea küllalt? Ei tea, mis loori sina igatsed, et mokad kärssus on?

Maie. Loori? Mina ei himusta loori ega muud asja sinu käest, seda sa tead ammugi. (Istub töö juurde maha.)

Enn (poolkibedalt). Kuule, kullerkupu-õis, ilusad lapsed lähevad 10 aastat vanemaks igal puhul, kui süda täis tuleb! Kas tead ka?

Maie. Siis oleks sinu hinge peal, Enn, kui ma välja näeksin nagu vana 60-aastane Põhja-nõid. Ütle mulle, Enn, miks sa mind rahule ei jäta? Mis sa pühid ühtepuhku minu jälgi. Kas ma sulle heaga küllalt ei ole ütelnud, et sinu libedad laulud minusse ei mõju? Miks sa mind vägisi sunnid kurjaga ütlema?

Enn. Soo? Mis see siis õieti on, mis sinusse mõjub? Mis kirikisandat-köstrit Mäeotsa maasikas siis ometi ootab? Kas ma ei ole peremehe poeg? Kas mu isa ei olnud vallavolinik? Kas mul ei ole jõudu rohkem kui sinu (neelab alla) kui mõnel muul? Mis sa veel tahad?

Maie. Selle pärast ei ole sa mitte küüneväärt ausam minu meelest kui muidu.

Enn. Ausam? Mis au sa veel tahad? Saab näha, kust see aus tuleb, kes su taevariiki tõstab! Ohohoh! Küllap vist langeb pilvist maha! Katsu minu uhket neitsit!

Maie. Kuule, Enn, jätame jagelemise! Au ja au on kaks asja. Sandinärus võib enam au elada kui siidsärgis. Ära mind sunni sinu enese kahjuks pikemalt aru andma!

Enn. Aru. Mis aru? (Tasasemalt.) Ära ole sõge, Maie! Kust sa teise niisuguse enam saad? Ma olen (meelitades) vanasti teie pere tuttav -

Maie (vahele). See ei ole minu süü!

Enn (uhkelt). Pealegi saaksin kümme teist, kui tahaksin, sest et liisu alt lahti olen. Kas sina üksi mind tahad ära põlata? Ei usu!

Maie (püsti tõustes). Nüüd saab küllalt. Sa ei anna enne rahu, siis ma pean selge sõnaga seletama. Kõik on tõsi, Enn: sa oled jõukas mees, sinu isa oli valla-ametis, mõni teine, kehvem, seisaks hea meelega sinu paigal. Aga sa ütled, et sa kümme teist saaksid minu asemele? Ütle, miks sa siis nüüd 25-aastaselt veel üksi elad oma talus? Miks sa Saare Tiiult viinad tagasi tõid? Miks Aluste Ann sind vastu ei võtnud? Miks Veske Aadu sinu kosilase kõva sõnaga koju saatis? Ma tahan sulle tunnistada, kust see tuleb (viib Ennu kättpidi ettepoole): Siit sest puuduvast pöidlast see tuleb, Enn, mitte kuskilt mujalt. Selle peale vaatavad kõik, ükski ei suuda aru saada, kuidas just ülemineval liisuvõtmise ajal sulle see õnnetus puid raiudes kaela pidi langema? Olid number ühe tõmmanud paar päeva enne seda, ja terve olid sa ikka olnud, Enn, õige terve poiss! No kes õnnetuse vastu võib parata? (Tähtsalt) Aga – see on omal ajal ometi hea, Enn, kui mehel kõik sõrmed käe otsas on, seda sa näed nüüd! Kui minu kosija peaks olema liisu alla langenud, siis tahaksin ma teda kas või 30 aastat oodata, kui ma ka sealjuures vanaks ja nüriks läheksin, aga – sõrmed peaksid temal kõik otsas olema! – Vaata, Enn, sellepärast meist mõlemast sõpru ei saa, – ära pane pahaks! (Uksest õue.)

2. etendus

Enn (üksi).

(Juukseid sasides.) Pagana päralt! Kas tohtis ta mulle seda kõike suu sisse ütelda? Ja mina seisan nagu rumal karjapoiss tema ees, ei lausu musta ega valget, kuulan nagu kirikus! (Hambaid kiristades.) Kas ma ei ole ammugi nende kärssus ninasid näinud? Kas ma ei tea, miks nad minuga ei taha tegemist teha? Ja ometi on mul raha küllalt nendega juua ja priisata! See pagana pöial! Kes neile ütles, et ma tema – ? (Ähvardades) Kes mulle võib ütelda, et ma tema maha raiusin? Tulgu, küll ma tahan temale näidata! – Pagana väärt – julges ta mulle kõik mu kosjakäigud kätte lugeda, nagu sõrme otsast? Sina – ! seda ma temale ei kingil Oot', oot'! Küll ma sulle kätte tasun, mis ma täna sinu suust pidin kuulma, oota, kassipoeg! Kuidas ma võrku vean, aga? Kui ta mitte nii sõimuväärt ilus ei oleks, küll ma temaga nõu leiaksin? Aga ma ei täi teda mõnele teisele jätta. Sa ei taha mind, paikene? No siis võtan ma sinu vastu tahtmist! Aga ma võtan sinu nõnda või nõnda. (Akna äärest) Vait – kas see ei ole Männiku Märt, kes sealt Maiega tuleb? No muidugi! Ahah, sellepärast! See tohib kaelast kinni võtta küllalt – sellepärast! Siia tulevad? Oot'! oot'!! (Ümber vaadates) Kuhu ma nüüd – ? Sinna! (Ronib parsile üles.)

3. etendus

Maie. Märt (õue-uksest tulles). Enn (parsil).

Maie (õue poole rääkides). Ära on läinud! Tule peale, Märt! Arvasin küll, ega ta selle peale enam kauemaks võinud jääda!

Märt (ust kinni pannes). Tema õnn! Head meie mõlemad teineteisele ei oleks ütelnud. Inimene küll ei pea teise nägu laitma, Jumal on kõiki loonud; aga vanasõna ütleb: punased juuksed ja vindunud lepad ei kasva hüva maa peal. Ja siin on sõna tõeks läinud. Kas ta ammu juba sinu järele jookseb?

Maie. Mitu aega! Ja – isa -

Märt. No – isa? Viimati – ?

Maie (pead nikutades). Isa näeks heameelega, et ma tema vastu võtaksin! Tema libe keel on taadi silmad pimedaks teinud, et ta tema vigu ei näe. (Märdi kortsus kulmu nähes) Aga ära sa usu, Märt, ega ma teda ei võta elades!

Märt. Minu kanapojukene! Aga räägi nüüd, mis ema siis ütles, et mulk kosja tulla tahab?

Maie. Ema – ei nüüd – emal oli heameel küll, ütles aga, et oleksime ka ennegi võinud temale nimetada, ja et nüüd vahest ei saa värsket õlut enam – ja (mõttes) kanad on ka kottu kaugele läinud -

Märt (pilgates niisama). Ja seapõrsad, vasikad ka veristamata – (naerdes). Oh teie, naised, olete kõik ühe veega ristitud!

Maie (naeratades). Naera peale – ei tea, kelle otsa teie mehed vahite, kui puudus kätte tuleb? Juba teiegi „leivast üksi” elate?

Märt. No, ükspuhas, jätame, tuikene, selle jutu täna veel pooleli. Ma mõtlen: kui nüüd isa mulki väimeheks ei võta, mis siis?

Maie (tuhinal seletades). See'p see minugi suur hirm oli, Märt. Sa tead, isa neid mulke ei salli sest saadik, kui Aluste rahvas meie endise koha endile ostsid. Ema ütleb küll ikka, et miks ei ole isa raatsinud raha enne sisse maksa. Ja vaata, Märt, emal on tõesti õigus, ega need mulgid nii murdjad ole, sest sina oled ju ka mulk -

Märt (tujusalt). Emal on ikka õigus.

Maie. Aga kui ema meie poolt on, siis saame isast ikka jagu. Sest vaata, Märt, teie, mehed, seda küll ei usu, aga naise sõna jääb ikka peale!

Märt (naljatoonil). Kuula, kuula! Oi, oi, Maiekene, hakkad aegsasti juba peale! Kena lugu, mis seadused sul juba peas on!

Maie (häbelikult). Aga, Märt – mis mina siis tean – ema ju ütles -

Märt (nagu ülemal). No, mis siis? Eks ema sõnal ole ju täna veel tööd küllalt? Ja sina? Mis sina ise siis ütled?

Maie (maha vaadates). Mina? Eks sa tea ju isegi, Märt, vaene ma küll olen, ei ole isal seda jõudu, mis sinul -

Märt. Minu Maiekene! Sina minu silmatera ja südame rõõm! Sinu raha pärast ma poleks mitte üht sammu tulnud teie poole, sest ma tean küll, et mul ei tule kerge töö isa juures. Sest silmapilgust saadik, kui ma sind kirikus nägin ema kõrval, ei olnud mul rahu ööd ega päeva enam, ja – noh, tead ju isegi, kuidas siis lugu tuli. Ja alles kui me paaris oleme, Maiekene, küll sa näed siis selge silmaga, et võib olla veel murdjamaid maailmas kui mulk! Jah, aga nii kaugele on tööd veel küllalt! Kõigepealt pean ma nüüd Kure vanamehe üles otsima, see tuleb mulle kuulatajaks ja isameheks. Kui see asju isa juures toime ei aja, siis ma teist paremat ka ei tea. On ka nagu valla ametimeest, ehk see aitab kõrvalt. Siis tulen õhtupoole ise viinadega -

Maie (häbelikult). Oh sa taevakene! – Kuhu ma jooksen siis?

Märt (naerdes). Õige lähedale, laps, et ma sind leian! Kas kuuled? Mitte kaugele! (Murelikult) Tuikene, kui ma sind siiski ei saa?

Hääl (rehe alt). Maie! Maie, ae!

Maie (kohkudes). Kuule! Ema kutsub! Nüüd ma pean minema, Märt! Oh Märt! kui ometi kõik hästi läheks, Jumalukene!

Märt. Ära karda, kullerkupu-õis: küll saame õigeks! Aadul on tubli keel ja emal teine: kas need ei peaks isa peast jagu saama? Sina, mu lahke lillekene: sind ma ometi ei jäta, tulgu mis tuleb! Head päeva nüüd seniks! (Õue-uksest välja.)

4. etendus

Maie. Enn (parsil).

Maie (saadab Märdi ukseni; seni tahab Enn maha tulla, pöördub aga ruttu üles tagasi, niipea kui Maie ümber pöördub). Oh küll ta on tubli poiss, minu Märt, nii tugev ja lahke, nii kange pea ja jälle nii hella südamega: teist temasarnast ma küll ei tunne kõiges kihelkonnas! Mis see isa ometi sest mulgist ikka peaks sõimama! Mul on ometi – (maha vaadates) – ka kosilasi käinud – Altoja Hans – ja Viiraku Viidu – ja Lahearu Laos; ei sünni neist ükski Märdi kõrvale! See Aluste talu ei kao isal peast! Aga ega Märt selles süüdlane ole! Ja nüüd ma peaksin Ennule minema! See on see kõige väetim kõigist: rõugetanud ja punased karvad peas, ja pealegi see pöial – mitte iialgi! Va ülejäänud loom! Ennem ma hüppan ojasse! (Lapselikult südamest) Oh Jumaluke taevas, aita meid ometi! Sa tead ju ise: oma Märdi sarnast ma kusagilt ei saa enam, ja tema on küll selle väärt, et ta – et ma – ei, kuidas see on? Ükspuhas, kui me aga teineteise saame! (Rõõmsalt) Ja kui pikk ja sirge ta on – nagu tamm metsas, (põlgusega) ja see Enn jälle – puhas kadakapõõsas! Ja -

Hääl (rehe alt). Maie, ae!

Maie. Oh sa Jumaluke – eit! Selle ma olin hoopis unustanud! Aga teist Märti maailmas ei ole! (Rehealusele.)

5. etendus

Enn (ülevalt maha ronides).

(Ähib.) Sooh! Sooh! Salakoi sina! Ja tema ka! Lõhki ma enese lõhuksin! Teie esimesed petised! Aga seda ma ei jäta! Vanamees peab teada saama, mis sipelgad tema pesas siblivad! Teie ussinäod! Nagu sula kärjemesi teine-teisega, üks „lillekene” ja „õiekene” ja „tuikene” ja „pääsukene” üksteise järele suus – ja (sülitab) mina põigiti hammaste vahel? Soo? Või tema sinu tamm, ja mina – ? Oota, ma tahan sulle näidata, mis magu kadakapõõsad maitsevad! Kus vanamees on? – Võtku pagan! Jälle juba mõni tuleb! (Ronib parsile tagasi.)

6. etendus

Jüts (talutabKure Aaduõuest tuppa.) Enn (parsil).

Jüts. Tule aga siiapoole, Kure onu. Eit on leemepaja juures, taati ma küll ei tea praegu.

Aadu. Soo, soo! (Kuklatagust sügades) Kanade päralt, see on kibe käik mulle, ehk ma küll (iseeneses uhkeldades) külakubjas olen ja vallavanema parem käsi! See Peeter neid mulke ei salli silma otsas ja nüüd tahab üks veel tema tütart! Aga Märdil on veel neid vanu (kõrvalt tasku vaadates) Kadrina-rublatükke ja on muidu tubli poiss; häda ka taganeda.

Jüts. Kas ma kutsun isa, Kure onu, kui sa tahad ehk siia jääda? (Kõrvale) Ehk siis saan ka jälle uued pastlad jalga?

Aadu (ruttu) Ei, ei, pai laps, lase olla peale, küll ma saan nõndagi õigeks! (Iseenesele) Annel on keelt: see võib mind aidata! Läheme esmalt rehe alla! (Reheuksest välja.)

7. etendus

Jüts (ukse juurest ümber pöördes). Enn (ronib poolelt teelt parsile tagasi).

Jüts. Ihihih! Ah ta arvab, et ma ei tea, mis (sõrm nina ääres) Kure onu meilt otsib? Valla asju meil arutada ei ole, seda ta ise õues ütles! Küllap tean! (publiku poole) Maiel jälle kosilane! – Aga – kes ta võib olla? (Rehealuse poole) Kas kuulatan? Ei, Maie ütles, see olevat inetu! (Murelikult) Kui ta aga see pealuu Enn ei ole! Seda ma ei taha! See libitseb isa ees ikka nagu karja-Pits kannika ees, ja seljataga sõimab mind „rumalaks poisiks” ja „tahmapeaks”. Kas ma ei ole ometi koolis kolmandal kohal – ? (Põlgusega) Va pöidlapurustaja! Kas Kure onu ise mulle ei ütelnud, et see pöidla-lugu õige ei ole ja et ma aga ei tohi sest nimetada, enne kui asi selge. Seda ma olen ka lubanud, ja mees peab sõna! Aga Maiet ma temale ei anna! (Mõttes ja poolkavalalt) Miks siis Männiku Märt teda ei võta? Ta ometi viimati ütles mulle, et ta küll tuleks mulle õemeheks, kui ma võtan. Tema ma võtaksin varsti! (Järele mõteldes) Kui ma suureks olen saanud, siis ma läkitan ka kosilasi mõnda teise peresse kuulatama – kuhu ma läkitan siis? Aluste Annele? See on liiaks pikk, siis ma pean ikka ülespoole vahtima, nagu harakapesa otsa – nõnda – kael jääb haigeks! Saare Tiiule? Ei, see on inetu! Mina tahan ilusa naise saada! Nii ilusat ei olegi kui meie Maie on – (südamest) ei, nii ilusat ei ole … teda ma ometi võtta ei või: mis ma nüüd teen? -

8. etendus

Endised. Maie (õue-uksest leiva, või ja õllekannuga).