Eduard Vilde - Astla vastu

• Название: Astla vastu
• Автор: Eduard Vilde
• Жанр: Короткие истории

Eduard Vilde 1898. aastal ilmunud jutustus.

---

Eduard Vilde Astla vastu

ASTLA VASTU

«Kameeleon!»

«Ae!»

«Ilmuge!»

«Kohe, tohter!»

Ja juba oligi kohal. Ta tempas ikka nagu maa alt – silmapilkselt ja kuulmatult.

Tohter istus lahtisel rõdul kiiktoolis, suitsev sigar näpus, aurav kohvitass laual. Kaunis kõrgelt ja järsult nõlvalt, millel asetses maja ruumika verandaga, oli tal vaba vaade üle uibuaia, üle põldude ja aasade kuni haljendava kasemetsani, mis palistas nende taga pikas kaares silmaringi.

Tohter sirutas käe sinnapoole.

«Vaadake, Kameeleon, kas näete seal midagi?»

«Ei näe.»

«Siis pange prillid ette.»

Kameeleon pani prillid ette.

«Ei näe midagi.»

«Siis võtke minu ooperiklaas!»

Teine võttis pakutava ooperiklaasi, tellis teda silmade ees ja vahtis. Ta raputas mõne aja pärast pead, kui ta terve ümbruse oli läbi uurinud.

«Ma ei näe neid.»

«Neid? Siis teate, keda ma teid lasen otsida.»

«Võisin seda arvata.»

«Otsisite neid ehk juba isegi?»

Tohter vahtis talle teraselt otsa. Ta punastas nagu harilikult ning kostis:

«Jaa, pööningukambrist.»

«Oo, või nii kõrgesse on nad teid juba sundinud! Mõne aja eest nägite neid veel maapinnalt.»

«Siis köögiaknast.»

«Soo, ja nüüd ei näe enam pööningultki! Kas teil pole nõu hakata katusele ronima?»

«Ei tea,» vastas Kameeleon, seekord kahvatades.

«Ja mina ei tea, missugused kunstlikud nägemisriistad ma enesele peaksin muretsema … Esiotsa nägin neid veel palja silmaga, siis prillidega, aga nüüd ei küüni enam kiikergi. Pean küll, kui lugu jätkub, mõnest tähetornist refraktori laenama … Esiti pöördusid aiamulgult tagasi, siis Rae mõisa tatraväljalt, viimane piir oli kaasik, aga nüüd – nüüd peituvad kõige tihedamasse laande – ei nad pea mingit piiri … Kameeleon, mida teie arvate sellest piirita asjast?»

Kameeleonil paiskus jälle puna põske, aga kui ta vastas, ta nägu uuesti valge.

«Mul on hirm,» ütles ta.

«Soo, või hirm. Teie mõtlete siis –?»

«Ma mõtlen, et sellest midagi head ei või tulla; minu meelest on, kui oleks suur õnnetus tulekul … Ma palun teid, tohter, ma palun …»

Emanda tasasest, peaaegu sosistavast häälest värises nii sügav sisemine erutus, et doktor Vallgren pöördus ühes kiiktooliga rääkija poole ümber. Tema ees seisis nüüd väikese kasvuga elatanud naisterahvas, üks neist, kelle vanaduse kohta nende välimuse järgi õiget määra kätte ei saa. Ta juuksed olid hallid, lai triip, mis käis otsekohe üle pealae, koguni lumivalge; aga ta kõrge otsmik ja ta õrna läbipaistva jumega nägu, ehk küll mitte ilma kortsutähnideta, ilmutasid siiski teatud lapselikku rõõskust, mille mõju suurte, allikselgete silmade tõttu veelgi suurenes. Ka emanda piht oli halli pea kohta veel liiga neiulik, samuti ta liikumine ülearu vilgas. Tema nooruslik nägu tuli eriti nähtavale, kui ta punastas, ja tal võis väga vana nägu olla, kui ta jäi pikemat aega kahvatuks, nagu praegu. Ja et Lintropi-emand alalõpmata punastas ning kahvalas, siis oli ta viie minuti jooksul mitu korda noor ja vana.

Selle kentsaka jumevahetamise pärast oligi ta arstilt saanud nime «Kameeleon», ja aastate kestel oli ta sellega nii harjunud, et jäi poolvõõrastades kuulatama, kui dr. Vallgren külaliste kuuldes teda korraks ka õige nimega kutsus. Ja see jumetsemine oli olnud ka üheks põhjuseks, et Lintropi-emand rohkem kui kümne aasta eest oli tohtri majatalitajaks saanud, ametisse, milles ta nii hiilgavaid andeid ning omadusi ilmutas, et vanapoiss – linna neitside ja noorte leskede õnnetuseks – naisevõtmise sootuks unustas.

Kui dr. Vallgren oli ligi veerandsada aastat nagu igavene juut mööda laia maailma ümber rännanud, suri tal ühes Baltimaa kreisilinnas saja-aastane lesk tädi, keda ta elus ainult kaks korda oli näinud – esimest korda enda varrudel, sest tädi oli ta ristiema, ja teist korda suurel õlipildil, mille ta raugakese surma järel leidis ta majast. See tädi oli oma vana kahekordse puumaja, mis asetses nimetatud kreisilinnas, ühes suure krundiga tundmata ristipojale pärida jätnud. Viimane tuli, leidis linnakese nägusaks, maja tarvitatavaks, ja et ta tundis imelikku väsimust liikmeis, viskas reisikepi nurka ja otsustas siin veidike puhkust pidada. Ta puhkas aasta, puhkas kaks, tehes seejuures tihti proovi, kas ei võida tuim keha endist rammu tagasi. Seadis tooli keset tuba ja katsus üle hüpata. Esimesel aastal sai üle, kukkus aga nõtkevailt põlvilt käpuli. Teisel aastal puudutasid jalad tooli ja ta sadas ninali. See läks talle väga südamesse, sest tema suur kongis nina oli ta ülim uhkus.

Ta puhkas veel ja jäigi puhkama. Viimaks ei usaldanud enam jõuproove tehagi, kartes oma kalli nina pärast. Pikkamisi hakkas ta end vihatud mõttega harjutama, et vanadus, see elurõõmsate inimeste kohutavaim koll, salaja nagu luupainaja temalegi kallale on tikkunud. Ja ta jäigi oma kreisilinna, tädi sooja pesasse hauduma, kasvatades aias kapsaid ning herneid, ravitsedes ajaviiteks mõnda talupoega või vaest tööinimest – sest kõrgemad seisused hoidusid temast eemale –, ja hakkas Lintropi-emanda väikese tütre kallal õhinaga isa ja kasvataja kohuseid täitma, mis sai talle kõigist ta ajaviiteist kõige armsamaks.

Mainitud emandaga oli ta aga järgmisel lihtsal viisil kokku juhtunud.

Dr. Vallgren armastas puhtust, eriti toidu suhtes. Et saada puhast, võltsimatut toidukaupa, võttis ta ostmise tihti enda peale või käis vähemalt müümakohti, kust tüdruk pidi ostma, nende puhtusliku korra poolest vahel üle vaatamas. Väikelinna ausad kodanikud ajasid küll suud-silmad pärani, kui tohtrihärra – härra ise! – mõnest poest välja astus, soe leib, nael värsket võid või kilupurk käes, ja sellega pikkamisi ning oma kõrge rahuga mööda uulitsat «patseeris», nagu arvaks ise, et ta on terve mõistusega inimene. Kuid kõik need lahtised suud, kõik naermine ja pilkamine ei eksitanud teda. Ta oli kord inimene, kes tallas kombed ja pruugid, olgu nad nii vanad ning pühad kui tahes, jalgade alla, kui nad temale ei meeldinud. Sellest tuligi, et tal oli «paremais ringkonnis» nii vähe sõpru ja veel vähem haigeid. Tal puudusid takt ja toon läbikäimiseks paremate inimestega, kes teevad arsti, advokaadi, kirikuõpetaja kas kuulsaks või võimatuks. Härra, kes läheb koorekannuga üle uulitsa, on niisama vähe härra kui see, kes ei märka öelda linnanõuniku kaasale «armuline proua». Et tohter Vallgren daamidel kunagi kätt ei suudelnud, isegi linnapea proual mitte, see oli linnas tuttav.

Lühidalt: temast öeldi, ta olevat inimene, kellele ei ole miski püha.

Dr. Vallgreni puhtusearmastus viis tema ka ühte piima- ja saiapoodi, mille omanikuks sel ajal oli emand Lintrop. Siit leidis ta peaaegu paleusliku puhtuse. Ikka, nagu oleks eelmine päev olnud laupäev. Mitte ainult piimakirnud, mõõduriistad ja lett, – ei, isegi põrand, seinad, lagi, koguni ukselink naersid talle värskes puhtuses vastu. Ning selle ümbruse puhtaim keskpaik oli poepidaja ise. Asjata otsis tohter tema põllelt, ta rinnaesiselt või käistelt mõnd tõmmukat laiku. Siit poest ise ostmas käia – see sai Vallgrenile otse lõbuks. Ja mida sagedamini ta tuli, seda kauemini ta jäi: ta armastas viisaka emandaga juttu ajada, tema kaheksa-aastase terase tütrekesega naljatada. Siin pisukeses piimapoes levis midagi õhus, mis äratas head tuju, mõnu, lõbu, ja seda mõju ei suutnud vähendada kõige vängemgi juustu- ega singilõhn, hoolimata tohtri väga tundlikust vibuninast. Vallgren istus Lintropi-emanda piimapoes otsekui lillepõõsas. Nii tunnistas ta temale ise, ja sellest selgub, et ta võis naiste vastu ka viisakas olla, eriti kui ta neile ei tarvitsenud «armuline proua» öelda.

«Kui palju teie pood teile sisse toob?» küsis ta ühel päeval. «Nii palju, et võin elada,» vastas emand punastades.

«Kui teile pakuks keegi niisama või veel pisut suurema sissetuleku – kas võtaksite vastu?»

«Ma peaksin teadma, kes on pakkuja.»

«Näiteks mina.»

«Teie?» küsis emand, ja nüüd oli tal järg kahvatada. «Jah, siis võtaksin vastu.»

«Käsi!»

Kui emand andis käe, oli muidugi õige aeg korraks jälle punastada, mispeale tohter tähendas: «Lubage, et ma teid ühtlasi Kameeleoniks, emand Kameeleoniks nimetan; kas teate, mis loom see on?»

Et ta tahtis daamile looma nime anda, polnud temast tõesti mitte viisakas, ja mõni muu daam oleks seda pahaks pannud, kuid Lintropi-emand naeris ainult ja ütles:

«Olen kuulnud, mis loom see on; aga ärge arvake, et minu meelel sama omadus on mis mu põskedel.»

Vastus meeldis vanahärrale ja nad tegid kauba kohe tahedaks. Kui tohter teda veel kord uue nimega kutsus, tähendas emand, et sel olevat väike viga.

«Missugune?»

Sõna «emand» olevat üleliigne, – ei, otse väär.

«Kuidas nii?»

Nii sügavat jumevahetust, nagu see, mis vehkles nüüd Kameeleoni põskedel, polnud tohter seal enne näinud. «Ma ei ole emand, – mul pole meest.»

«Aga teil oli.»

«Ka mitte.»

«See pole tõsi.»

Sel hetkel astus poodi väike Hedvig, kooliranits seljas. Tohter hakkas suure häälega naerma. «Tule siia, vaene laps, sinu ema salgab su ära – sul ei ole enam ema! – Või see pisike tripstrill siin polegi teie tütar, armas emand?»

«Ta on minu tütar.»

«No tulise pihta, mis on teil siis emanda nime vastu? Ma kutsun emandaks iga emast isikut, kel seesugune uhkusetops põlle küljes ripub. Emanda ja neitsi vahel ei ole minu teada muud vahet! – Kas arvate siis, et ma teie perekonnaseisust juba ammugi nii palju ei tea? Mõelge, et me elame linnas, mille ühes otsas kuuldakse, kui teises otsas aevastatakse! Ja sellega oleks siis meie kaup ka teie nimede ja tiitli poolest küps, emand Lintrop, liignimega Kameeleon!»

Ta andis poemammale naerdes kätt, varastas väikeselt Hedvigilt musu ja läks. Seekord oli tal pikk rõngas värsket verivorsti paberist välja paistvate otstega kaenla all ning mantli taskust vahtis välja koorepudeli valge kael, mispärast talle uulitsal jälle kord rõõmlikul põnevusel järele vahiti.

«Näe ameeriklast!» kuulis ta kedagi itsitavat.

«See ju meie va hull tohter,» vastas teine.

Vallgren pidi tahtmata naerma: praegu oli ta andnud teisele «liignime», nüüd sai ise kaks korraga.

Paar nädalat hiljem, kui Kameeleon oli piimapoe käest ära andnud, astus ta pereemandana dr. Vallgreni teenistusse. –

«Teil on hirm ja teie palute mind,» kordas tohter kiiktoolist, liigutades lusikaga pikkamisi kohvi. «Hm, ka minul on üks tundmus, aga hirm ei ole see mitte. Ma olen kade, ma olen – ütleme – vihane, kõige vähemalt pahane. Ma ei taha salata, noormees ise meeldib mulle, ta amet aga mitte, veel vähem see muld, millest ta on kasvanud, see õhk, mida ta iga päev hingab … Aga teie palute mind, Kameeleon, – mispärast palute mind?»

«Te peate aitama – peate aitama, et tuleks lõpp,» ütles emand tungivalt, ja tohter kuulis, kuis kõlisesid tasakesi võtmed rõngas, mida emand näpus hoidis. «Te peate asjale otsa tegema, tohter, muidu suren hirmu kätte. Te võite ju isegi arvata, et sellest mängust kuri tõde võib tõusta. Lõpetage enne, kui on hilja!»

«Lõpetage – aidake!» osatas Vallgren ja tõstis ristis käed pentsiku ahastusega taeva poole. «Väga kahju, armas Kameeleon, et mul õnneks pole olnud teid kasvatada, nagu ma teie tütre kasvatasin. Siis te ei seisaks siin ega ringutaks käsi, vaid teil oleks usaldust enese ja teiste vastu, kes seda väärivad, ja te peaksite teadma, et Hedvig väärib täielikku usaldust. Minu assistendi peale võite igatahes julge olla, emand Lintrop,» lisas Vallgren naljaka suurustamisega.

«Teie «assistendi» peale – jaa, aga teie assistent on peale selle noor tütarlaps, on naisterahvas,» võitles emand kasvaval ärevusel vastu.

«Minu kasvatusest ei näi prouake siis suuremat lugu pidavat – säh, seal see tänu mu vaeva eest ongi! Hea küll, teeme teie silmateraga proovi –»

«Niisugused proovid on kardetavad, doktor. Uskuge mind, ainult rutuline lõpp võiks abi tuua.»

«Teil on aga siis kenad arvamised minu õigustest , pai Kameele! Lõputegemine eeldab ju vägivalda. Mis õigusega tohiksin siin vägivalda tarvitada? Teie vastate vahest: kasuisa õigusega. Aga see on vale: kasuisal pole sääraseid õigusi, neid ei ole lihaselgi isal. Kõik, mis isa võib teha, on see, et ta nõu annab, kui laps talt nõu küsib, kui laps seda tarvilikuks arvab. Ainus õigus, mis jääb isale, on kriitikaõigus, ja seda õigust tahangi, kui vaja, loodsalt tarvitada … Kas teate, emand, ma mõistaksin ju seega kogu oma kasvatusekunsti hukka, näitaksin, et mul ei ole tema väärtuse kohta usaldust, kui ma Hedvigi eraasjus, mida ta kui täiskasvanud inimene ainuüksi peab ajama, oma mõju, oma võimu, liiati veel vägivalda, püüaksin maksvaks teha. Ma tahtsin oma väikesest assistendist isemõtleva, isetegeva, iseseisva inimese teha ja ma loodan esiotsa veel, et ta selleks on saanud. Mul pole siis mingit põhjust teda ta inimlikus isetegevuses pidurdada ega selle tegevuse vabaduses takistada. Või kui ma seda teeksin, siis mõistaksin oma kasvatusmeetodi ja osa oma üldveendumusi ise hukka.»

Lintropi-emanda ainus vastus selle pika kõne peale, millest ta ainult seda mõistis, et tohter «lõppu» ei tahtnud teha, oli sügav ning ägav ohkamine. Murelikult ning igatseval otsimisel laskis ta oma pilgu üle haljendava uibuaia Rae mõisa tatraväljale ja sealt kaugele kaasikusse rännata, kui korraga ta selja tagant valge käsi välja sirgus, kuna teine ta kaela ümbert kinni asus, kuum põsk ta näo vastu liitus ja selge, sügav hääl ta kõrva ääres ütles:

«Seal küljes meid täna ei ole, mammi.»

*

Hedvig Lintrop suudles ema põske, laskis käe korraks paitades ta halli pea üle käia ning jäi siis sirgelt ema ja tohtri vahele seisma, kätt viimase õlale toetades.

«Ludvig ja mina – me tegime otsuseks abielluda.»

Emand ei saanud sõnagi suust, tohter tegi «soo, soo!»

«Me ei kahtle kauemini,» rääkis Hedvig edasi, «et me teineteist armastame. Mina usaldan teda ja tema mind. Teatud takistustest loodab ta võitu saada. Tal on kindel nõu endale vaba teed rajada.»

«Kas läbi müüri või müürist mööda?» küsis Vallgren, silitades oma halli, tihedat habet.

«Kuidas saab, kuidas läheb,» vastas neiu. «Ta loodab, et müür kistakse eest ära, kui ta selle vastu protesteerib.»

«Armas assistent, luba, et avaldan selle lootuse kohta kahtlemist. Protesteerimine sünnib sõnadega, müür aga on põliskindel.»

«Ma arvan, et ka sõnad võivad kummutada müüre, kui nad on raudsed.»

«Kas siis usud, et nad nii raudsed on?»

«Esiotsa usun seda; mul pole tunnistust, et nad seda mitte ei ole.»

«Ilus! Ja mis siis, kui müür jääb seisma, raud põrkab tagasi?»

«Siis jäävad teised teed: müürist üle või müürist mööda.»

«Sinu kangelane tõotas ka seda?»

«Jaa.»

«Kas ta oli väga erutatud, kui ta kõike seda tõotas?»

«Võib olla, aga ma usaldan teda.»

Vallgren võttis oma assistendi käe ning raputas seda kui sõber sõbra kätt. «Soovin jõudu ja õnne!»

«Ja sina, mammi?»

Sellel seisis ehmatusehigi otsmikul; ta nägu oli niisama valge kui see hõbedane juuksetriip, mis tal nagu lai lauk üle pea jooksis. Ta ei öelnud midagi. Hedvig lõi käed ta ahtakese piha ümber, põimis enda tema külge nagu tapuväät varda ümber ja ütles meelitades: