Erik Tohvri - Elutöö

• Название: Elutöö
• Автор: Erik Tohvri
• Жанр: Драматургия

Toomas Tauberi eluunistus soetada endale suur ja kõigiti korralik raamatukogu saab aegamööda teoks. See on mehe elutöö, mille nimel ta on tegutsenud kogu oma teadliku elu, pannes raamatutesse nii oma raha, kätetöö kui ka hinge. Paraku nõuab elu peale raamatute veel palju muud. Kasvab peale teistsuguste mõtete ja ideaalidega noor põlvkond, kellele Tooma töö jääb kaugeks ning ei tundu üldse vajalik. Noortel on oma probleemid, nemad elavad oma elu ega lase end isa ja äia elutööst segada. Vanem põlvkond kaob, nooremad aga seisavad teelahkmel, mis neid sunnib tegema küllaltki ränki valikuid.

---

Erik Tohvri Elutöö

Elutöö

1

Tauberid kolisid Nõmmele tuhande üheksasaja neljakümne esimese aasta aprillikuus. See oli äsja valminud, ajutise tõrvapapiga üle löödud üürimaja Vabaduse puiesteel, kus Valve Tauber oli oma perele pelgupaiga leidnud ja kus nad nüüd kolmetoalises korteris end sisse seadma hakkasid – kolm tuba ja kolm inimest: isa Toomas, ema Valve ja nende seitsmeaastane tütar Rita.

Kõik oli toimunud kiirustades ja ülepeakaela. Kui Tauberite Tallinnas asunud väikesesse toiduainetepoodi oli kolmeliikmeline natsionaliseerimiskomisjon sisse astunud ja äripabereid nõudnud, oli lõplikult selge, et uus võim on kõikidele omanikele sõja kuulutanud, olgu siis tegemist vabriku-, maja- või kaupluseomanikega. Valve Tauber oli värisevi käsi välja otsinud oma kauplemisloa, mis tõestas, et ta oli seda keldripoodi kõigi seaduste järgi pidanud; komisjon nõudis lisaks veel kaupade saatedokumente, mida Valve käis oma korterist otsimas – õnneks polnud vaja kaugele minna, korter asus siinsamas keldripoe lae peal. Siis hakati ülevõtmisprotokolli koostama, kaaluti üle kõik poes ja laos olev kraam ning koostati akt, millele Valve Tauber kui kauba üleandja pidi alla kirjutama. Ta tundis vaevalt oma allkirja, ilmselt olid üsna ebasõbralikuna tundunud ülevõtjad tema käed värisema pannud. Ja siis, kui komisjon oli kaupluse kinni pitseerinud ja lahkuma hakkas, tekkis Valvel äkkmõte – nemad kui senised kauplusepidajad peavad sellest elukohast võimalikult kiiresti jalga laskma. Sest äsjasaabunud nõukogude võim oli kõik omanikud vastaliste kilda liigitanud ja linnas räägiti, et tõenäoliselt ei piirduta ainult varanduse konfiskeerimisega, uus kord oli võõras ja ettearvamatu.

Sellest saigi alguse kolimine, mida oleks õigem olnud põgenemiseks nimetada. Niipea kui Toomas Tauber trükikojast töölt saabus, saatis Valve lapse õue, pani tema järel millegipärast korteriukse lukku ja ütles ilma mingi sissejuhatuseta:

“Toomas, nüüd me läheme siit ära! Enne kui viiakse!”

“Nonoh, milles asi? Kuhu me läheme?” Mees oli alati tasakaalukas ega sallinud hädalisi otsuseid. Aga Valve erutatud olek reetis, et seekord on naisel tõsi taga, vähemalt pidi tal olema tõsine põhjus, et niimoodi rääkida.

“Pood võeti ära, pitseeriti kinni… Poodi meil enam ei ole! Näe, akt on seal laual… Ja räägitakse, et omanikke hakatakse Siberisse viima! Sest Venemaal eraomandust ei ole!”

“Meie pole ju midagi riigivastast teinud,” arvas Toomas ärritumata. Tema oli äkiliste elumuutuste vastu, mäletades hästi, missuguse valu ja vaevaga nad olid endale selle korteri ja väikese poeruumi hankinud. Temal endal oli küll poega vähe pistmist, Toomas Tauber ise oli eluaeg trükikojas tööl olnud, juba poisikesena raamatuköitja käe alla tööle pandud ja selle oskuse sedavõrd omandanud, et pealinna trükikojas mõne aasta jooksul meistriks tõusta. Seal oli ta nüüdseks kümmekond aastat töötanud, ilma et pahandusi oleks olnud ning ta sai hästi läbi nii alluvate kui ülemustega.

Juba varases nooruses ilmnes Toomas Tauberil kirg raamatute vastu. Ehitusmeistrist isal polnud jõudu, et oma vanemat poega kaelakandmiseni koolitada, kuigi poisil tundus pea hästi jagavat. Aga ehitusmeest Toomast ei saanud ja teda hakkasid huvitama raamatud ning raamatuköitja amet. Seejuures ei huvitanud raamatud teda vaid kui esemed, mis köitekojas tema käe all teise välimuse said, vaid veelgi rohkem huvi pakkus poisile nende sisu. Ja sedamööda, kuidas ta aina rohkemate raamatutega tutvus, kasvas temas ka austus selle tarkuse vastu, mida raamatud sisaldasid. Tekkis unistus endale saada päris raamatukogu, tõeline teadmiste kogum, ning üsna varakult hakkas Toomas seda unistust teoks tegema. Poes olid raamatud kallid, nende ostmiseks ei piisanud tal raha, aga siis avastas ta täituru, kus raamatuid teinekord lausa võileivahinna eest müüdi. Seal oli neid igasuguseid nii sisu, välimuse kui hoituse taseme poolest ja seal ta käis igal pühapäeval kirjavara sirvimas, valimas ja ostmas. Seejuures ei hinnanud ta ostetavat mitte ainult sisu ja nähtava välimuse järgi, vaid püüdis kõigepealt selgeks teha, kas ta suudab raamatule köitmisega anda uue ja vastuvõetava ilme.

Raamatute taastamisse kaasas ta ka oma naise Valve, õpetades talle, kuidas esialgseid köiteid vihikuteks harutada ja seejärel linase niidiga tugevamini kokku õmmelda. Edasine jäi tema hooleks – trükikojast toodud papist ja kaanepaberist tegi ta kaaned, lõikas õmmeldud ja selgadest kokku liimitud köited parajaks ning liimis need kaante vahele. Kuigi Valve vahel vastu torises ja väitis, et tal on poes ja kodus lapsega küllalt tegemist, olid nad õhtuti mõlemad usinasti ametis ja kaunilt köidetud raamatute virn aina kasvas. Korter oli väike, ainult kahetoaline, ja raamatuid sai aastatega palju. Toomas Tauber pakkis kõik korralikult paberisse, tõmbas nööri ümber ja selliseid pakke olid täis kõik voodialused ja riidekapi pealne.

“Nüüd me läheme siit minema, ja kiiresti! Juba homme lähen ma meile uut korterit otsima!” oli Valve kindel. Ta oli üldse tegus naisterahvas, kes sõnu ei loopinud ja kord ettevõetud tegemised enamasti lõpule viis.

“Kuhu sa seda otsima lähed?” tahtis mees teada.

“Nõmmele! Peaasi, et siit kaugemale. Sinna, kus meid keegi ei tunne ega tea, et meil pood oli!”

“Nojah, kui juba korter, siis vähemalt kolmetoaline. Et raamatutele ka ruumi saaks,” oli Tooma peamine mure.

“Muidugi! Kõik voodialused on sinu pakke täis, tolmu pühkida ei saa, kaua me niimoodi elame!”

Toomas Tauberi jättis naise selline õhin jahedaks.Ta ei uskunud, et selle väikese keldripoe pidamise pärast kedagi kinni panema või koguni ära viima hakatakse, aga suuremat korterit tahtis küll, ja seda just raamatute pärast. Varem oli Valve korterivahetuse vastu olnud, sest kauplus ja elamine olid ühes majas; nüüd, kus kauplust enam ei olnud, olid kõik teed lahti.

“Ma lähen kõigepealt Peetri juurde, võibolla Laine teab seal ümbruskonnas midagi soovitada,” seletas Valve nüüd juba asjalikult, täis teotahet. Tooma venda Peetrit ei nimetanud naine sugugi juhuslikult. Ta teadis, et kuskil sisimas näris meest väike kadeduseokas, et noorem vend pärast pealinna asumist oli kõik nagu mängeldes saavutanud: juhtiv koht raudteevalitsuses ja neljatoaline korter uhiuues majas Nõmme mändide all rääkisid sellest edukast tõusutrepist, millel tundus ülevalpool veel rohkesti astmeid olevat. Kas oli siin tegemist ainult sellega, et Peetrit pikemalt koolitati, või kukkus talle kõik lihtsamalt sülle? Toomas oli oma keskpärase meistripositsiooni saavutamiseks igatahes palju rohkem vaeva näinud, ja kuigi ta ei tavatsenud nuriseda, oli Peetri edukus talle sisimas ikkagi vastukarva. Tal jäi üle seda vaid kergelt üleoleva suhtumisega maandada, sobitades end vanema ja elukogenuma venna rolli.

Kolmekümnendate aastate lõpp oli aeg, mil Nõmmele rohkesti uusi elamuid kerkis; oli üsna tavaliseks saanud, et kümnendi algupoolel ehitatud tänavaäärsele majale laskis peremees juurde ehitada veel teise, krundi keskosas paikneva hoone. Nõmmel olid krundid enamasti suured ja majad asetsesid hõredalt, ülekaalus oli männimets, kus põliste puude vahel olid noored männid peaaegu padrikuks kasvanud. Nõmme linn oli tekkinud tänu Paldiski raudteele, mis linna elanikel võimaldas Tallinnas tööl käia; kolmekümnendate aastate alguses lisandus sellele uus magistraaltänav, mis pikuti läbi saartena tekkinud linnaasumite rajati, sest senine munakividega sillutatud Pärnu maantee oli kitsaks ja kiduraks jäänud ning kulges pealegi raudtee lähinaabruses. Uus magistraal sai nimeks Vabaduse puiestee ning see rajati juba uudse projekti järgi – keskele betoonplaatidest sõidutee, mille kummalegi poole istutati kaks rida papleid. Siis lisandusid laiad kõnniteed, kaunilt värvitud piirdeaiad ning teest eemale mändide vahele ehitatud moodsad elamud. Selle tänava projekteerijad olid ette näinud, et nende loodu peab kestma aastakümneid: sõidutee betoonplaadid valati serviti maha laotud paelahmakatele, mis teesüvendisse asetatuna meenutasid küljeli lükatud paemüüri. Selline ehitusviis ja asjaolu, et aluspinnaseks oli looduslik liiv, pidid andma kestvuse.

Peeter Tauber oli leidnud korteri just Vabaduse puiestee ääres asetsevasse esinduslikku elumajja ja sinna Valve kõigepealt suunduski – astus Männiliiva peatuses bussist maha ja sealt oli Peetri majani ainult paarsada sammu astuda. Peetri naine Laine oli kodune ja neid asju oligi parem naistel omavahel ajada, kui mehed tööl olid.

“Issake, Valve!” imestas Laine ust avades. “Kes su poodi peab, kui sa keset argipäeva ringi käid?”

“Keegi ei pea… Poodi lihtsalt enam ei ole!” Valve jutustas kiirustades, kuidas pood oli natsionaliseeritud.

“Nojah…” ei osanud ka Laine selle peale midagi muud öelda. ”Eks see uus võim teeb, mis tahab,” lisas ta siis häält alandades.

“Laine, me peame sealt ära tulema! Kohe, kiiresti, enne kui meid Siberisse viiakse! Kas sa tead siin kandis mõnda vaba korterit, mis meile sobiks?”

“Eks neid ole igal pool, aga see võiks ikkagi mõni korralik koht olla, bussipeatuse lähedal… Ja et raudteejaama ka liiga palju maad ei oleks! Nagu meil siin – kümne minuti tee.”

“Just! Sellepärast ma sinu juurde tulingi, et äkki oskad nõu anda,” sai Valve julgust.

“Ja tahad kohe kiiresti?”

“Just! Kas või hommepäev!”

“Oota siis, ma panen ka mantli selga, läheme, jalutame…”

Ühe bussipeatuse jao edasi kõndides leidsidki nad tõrvapapiga ülelöödud kastmaja, mille teisel korrusel akendele liimitud paberilipakad tunnistasid, et oodatakse üürilisi. Maja oli ehitatud krundi sügavusse, peremehe korralikkusest andsid tunnistust tänava äärde rajatud betoonpostidega, raudtorudest ehitatud aed ja teine elumaja, mis paiknes tänava pool ja oli kaunilt kahetooniliseks värvitud.

“Mis sa arvad, kas see sobiks?” viitas Laine hoovimajale.

“Minu arvates küll! See on suur korter, kogu teine korrus… Kui ainult hingehinda ei nõuta! Lähme sisse!”

Nad said peremehega kiiresti kaubale. Omajagu mängis kaasa see, et maja asetses tõesti ilusas kohas ja oli kolmest küljest männimetsaga piiratud.

Kolmandal päeval tuli kolimisfirma. Ekspressid kandsid kogu Tauberite majakraami autole, sinna mahtusid ka raamatupakid ja Valve pani kergendustundega oma senise korteri ukse kinni.

2

Ka Toomas Tauber jäi oma uue elukohaga rahule, kuigi see tõi kaasa kolmveerand tundi varasema hommikuse ärkamise. Selle eest oli tema igapäevane jalgsirännak isegi lühenenud, sest trükikoda asus elektrirongi lõpp-peatuse lähedal, rongilt tööle jõudmiseks kulus vaid viis minutit; senisest korterist oli töömatk olnud tunduvalt pikem, sest sellel suunal polnud ka bussiliiklust. Nõmme oli üldse tore koht, ka sealne loodus ei jätnud Toomas Tauberit ükskõikseks, kuigi ta sellest oma kinnise iseloomu tõttu ei tavatsenud rääkida. Loodusega oli Toomal vahetu side just oma suure nõrkuse tõttu, ja selleks nõrkuseks oli kalapüük. Harva leidus pühapäeva, mil ta juba varahommikul oma õngeridvapunti jalgrattaraamile ei köitnud ja teele ei asunud, sõidusihiks ikka mõni linnaäärne jõgi või ojake, kust oli lootust kala saada. Need pühapäevased kalaretked kestsid kevadisest jääminekust kuni sügiskülmadeni ja Valve Tauber oli nendega harjunud.

Toomas suhtus kõigisse oma tegemistesse ja harrastustesse täie pühendumusega. Tööl tunti teda väsimatu töörügajana, kes ei andnud armu endale ega teistele; kala püüdes võis ta istuda jõe ääres tihedas vihmas terve päeva isegi siis, kui selle tasuks ühtegi kiisapoega ei saanud. Ta oli ka hea maletaja ja bridzhimängija ning mängu süvenedes unustas täiesti ümbruse ja ümbritsevad inimesed. Ning sellele lisaks oli Toomas ka kirglik suitsetaja.

Trükikojas “Meie Maa” oli hakatud Toomas Tauberit juba ettevõtte raudvaraks pidama, kuigi mees oli alles neljakümneaastane ja jõudnud töötada seal oma elueast ainult veerandi. Aga selles mehes võis alati kindel olla ja tema lubadused olid vettpidavad. Kümne tööaasta jooksul ei olnud Toomas veel ühtegi päeva haiguse pärast töölt puudunud – mitte sellepärast, nagu oleksid haigused temast kaarega mööda käinud, vaid sellepärast, et ta üritas nendest üle olla ja tuli ka tõbisena alati tööle. Arste ei kannatanud ta silmaotsaski ja õnneks ei olnud talle ühtegi sellist viga ega vaevust külge tekkinud, kus arstiabi vältimatu oleks olnud.

“Kõik arstid on soolapuhujad,” tavatses ta ütelda ja saatus oli tema vastu nii helde, et ei hakanud vastupidist tõestama. Ühesõnaga – Toomas Tauber oli enesekindel inimene, kes lootis ainult iseendale ja üritas ilma kõrvalise abita läbi saada.

Nõmmele elama asudes tuli tal vahetada ka kalastuskohti. Jalgrattaga pääsis ka siit mööda kitsast liivale rajatud ja munakividega sillutatud teed kas Harku järve või Tiskre oja äärde, kus Toomas oli käinud juba Tallinnas elades; hoopis kalarikkama paiga aga avastas ta poolkogemata vastassuunast, kus Raudalu maantee alt käis läbi väike rabajõgi ja milles näis olevat lausa hullupööra haugisid. Kuigi sinna oli pikem maa vändata, sai see koht Tooma lemmikpaigaks. Mööda rabapiiri looklev jõgi pakkus rahuldust nii oma kalarikkuse kui vaikse ja häirimatu asupaiga poolest.

Toomas Tauberil oli vaieldamatult hea mälu – kõikide loetud raamatute sisu jäi talle sedamaid pähe. Seejuures eelistas ta juturaamatutele sellist kirjandust, millel oli hariv eesmärk, olid selleks siis maailma suurmeeste elulood või vahetult ajalooga seotud teosed. Just õngeridvaga jõude istudes oli hea loetut veel kord mõttes lehitseda ja vaimusilma eest läbi lasta, korrata ning ajaloolisi fakte meelde tuletada. Nii kujunes vaid algharidusega mehest pikkamisi omamoodi erudiit, ja seda just tänu raamatutele, mis nüüd korrapärastesse pakkidesse pakitutena oma saatust ootasid. Lootus, et uues korteris avaneb võimalus kõik raamatud lahedalt riiulitesse paigutada, osutus siiski petlikuks, sest seal polnud lihtsalt nii palju seinapinda. Mingil määral õnnestus mehel küll oma unistust realiseerida – ta tellis tuttavalt puusepalt kastriiulid, mida sai üksteise peale asetada ja niiviisi osa raamatuist siiski välja panna. See oli uhke pilt, mida ta nüüd esmakordselt näha sai – raamatute värvilised kalingurseljad, millel kuldtähtedega trükitud pealkirjad, andsid korterile uhke ilme. See avaldas kahtlemata mõju ka külalistele, kuid valmistas kõige rohkem rõõmu ikkagi peremehele endale. Paraku jäid pooled köidetud raamatud pakkidesse ja nende virn, mis uue korteri väikeses esikus kõrgus, valmistas Valve Tauberile endiselt meelehärmi.

Ei saa öelda, et Tooma raamatukogus oleksid olnud ainult teatme- ja väärtteosed. Hoopiski mitte, sest ta pidas kinni põhimõttest, et igasse trükitud raamatusse tuleb suhtuda austusega, ja nii oli pakkidesse kõrvuti sattunud igasugust kirjandust, nii nagu raamatute formaadidki ulatusid taskuköitest suure piltidega piiblini.

“Kui ma ükskord saan nad kõik välja panna, küll ma siis sorteerin,” ütles Toomas Valvele, kui too meest hurjutas ja väitis, et tuleks koguda ainult väärtkirjandust.

“Ega sa siis midagi minema viskama hakka,” teadis naine.

“Ei hakka, mis on, see on. Aga ega ma enam täikal ei käi ka, nii nagu alguses.”

“Nojah, nüüd sul polekski aega käia, nüüd sa käid ju pühapäeviti kalal. Aga raamatuid tuleb ikka aina juurde.”