Friedebert Tuglas - Kahekesi

• Название: Kahekesi
• Автор: Friedebert Tuglas
• Жанр: Короткие истории

---

Kultuuriministeerium Eesti kirjandus, Friedebert Tuglas Kahekesi

Oma päikese poole

Need on wist suured laened olnud, mis kord kohinal üle maa on weerenud ja siis ära hangunud. Siia on ümargused waiksed künkad, siia sügawad orud siniste järwedega, aga siia tasased ja lagedad nurmed ning stepid jäänud.

Uinudes ujub tuul laial lagendikul. Uniselt kõlkuwad kõrred õhus ja kahisewad unelaulu. Ja sinised orujärwed on nagu hangunud klaasist, ning peegeldawad eneses ainult walgeid põuapilwi ja kallastel kaswawaid toomingaid, emaleppasid ja keerlewaid metswiinapuid. Ja järwede kallastel kõnniwad pikajuukselised nooredmehed ja loewad testamenti, ja sääl liiguwad noored naesed, nii wagad ja õrnad kui inglid, ja laulawad armastusest – jumala vastu.

Üksinda suurte raudmägede harjul müriseb ja wingub wihane tuul, ja mägestiku männad hoigawad ning painduwad maani maha. Ja siin kaswawad mehed, kes on kui teras, ja naesed õpetawad lastele, kuidas hõõguwalt armastada, hõõguwalt wihata. Ja oma raudmägede harjult näewad nemad elu wägewat woogu selgelt ja wabalt, ning nende mägede tipud punetawad päikese tõusul juba siis, kui all orus alles pilkane pimedus walitseb ja öökullid ning nahkhiired lendlewad.

Kuid wait ja wäga on lageda pääl. Ja loetakse testamenti ja lauldakse jumalale ja poodakse wõllasse ning surrakse nälga.

Ja wait ning wäga on lageda pääl.

Kuid surejate hoigamiste ja laulikute wiiside wahele kostawad imelikud muinasjutud. Need on jutud eksinud inimestest, kes mägedel pidiwad sündima, kuid lagedal ilmale on tulnud. Aga nende hingedes on mäed, on kõrguse künkad. Ja kui kõik ilm iseloomuta lageda pääl enese sisse on uppunud, ja kui kõik nõmmed ja nurmed wõllaid täis on ja taewas preestrite ohwri suitsuga tumedaks on tehtud, – siis jääwad nende hinge kõrgused endiselt kiirgama, ja nad kuulutawad kõigile pimedatele ja halwatutele uut elu.

Jaokest ühest muinasjutust tean mina, nagu salmi pikast laulust, mil ei ole algust ega lõppu. See on muinasjutt raudmägede kangelasest, kes uppuwa lagendiku pääl oli sündinud.

Tasandiku serwal lepiku all istusiwad noormees ja tütarlaps üksteise ümbert kinni hoides ja waatasiwad linna pääle, mille kohal juba õhtune udu heljus. Säält tuliwad nende poole kisendawad ja hoigawad hääled. Kaugemale saades ujusiwad nad õhus laiali ning kustusiwad magawas lepistikus. Nad õõtsusiwad tuska ja kurbtust jahedasse sügise õhku, ja see lasus weskikiwina rinna pääle. Hing igatses midagi ütelda, aga see kustus iseloomuta lagendiku pääl ja tardus rinnas hääleta hoigamiseks.

„Kuuled, kuidas nad hõiskawad!“ ütles tüdruk.

„Ja kuidas nad hoigawad!“ lausus noormees ning näitas käega linna pääle.

„Kui imelik see kõik on: see sügisene taewas, ruttawad pilwed, sinine jahe õhk, see lepik ja meie …“ mõtles tüdruk jälle kõwasti ning keerutas segaselt käega õhus, nagu oleks ta misgi pääle näidata tahtnud.

„Ja need risti hambad sääl all linnas… surejate näod… muda ja pori ning hall nälg…“ rääkis poiss ning waatas kortsus kulmul enese ette maha.

„Miks räägid sa alati nii tõsiselt ja kainelt? Kas meie ei wõiks ometi üksikutel silmapilkudelgi enese lendawast elust lahtiste silmadega und näha? Minu armas, minu armas…“

Ja naene wõttis nooremehe kaela ümbert kinni.

„Und näha – kui meie juba isegi und näeme?! Mis on meie minutilised unenäod selle suure üleilmlise une wastu?! Kas sa ometi ei aima, et ta meiegi pähe ja rinnasse tungib? Kas sa ei näe, et kui meie armastades üksteise otsa waatame, et siis une-jumal õnnistawaid käsa meie kohale wälja sirutab? Iga minut, mis meie enestele anname, selle oleme meie une-jumalale ohwerdanud“.

„Kas meie ei tohi kunagi midagi enesele anda? Mitte silmapilkugi elus? Kuidas see ometi on, minu armas, minu kallis?“

Ja tüdruk waatas küsides üle lagendiku.

„Enesele anda, – kui meie kõik teiste käest saanud oleme?! Ainult sellepärast, et teised on, oleme meie selleks saanud, mis meie oleme. Ja meie peame sellele ühiskonnale, millest meie oleme, jälle tagasi maksma, mis meie saanud oleme, ja teda selleks tegema, milleks ta saama peab“.

„Nõnda oleks ju ometi parem, kui meid ei oleksgi“, naeratas naene.

„Ah, missugust rumalust sina räägid!“

Ja mees wiskas pahaselt pää selga ning waatas poolkinniste silmadega üles, kuna ta ise midagi kokku arwas ja rehkendas.

Tüdruk waatas ka üles lendawate sügise pilwede poole ning unistas misgi wärwilise ning laulwa üle. Ja natukene aega waikisiwad mõlemad. Siis ütles tüdruk tasakesi, kuna ta poisi pää enese waewalt kumera painduwa rinna wastu surus:

„Tuleme ära säält möirgawast linnast, minu armas. Tuleme ära ja läheme sinna alla nende küngaste wahele orgu. Ja sinna teeme enestele maja ja elame sääl kahekesi, minu armas, minu ainus. Waata“, – ja ta näitas käega – „kuidas need mäekesed haljendawad! Ja roheline muru on walgete lillekestega kewadel üle kuiwatud, kui taewas tähtedega! Ja sinna teeme meie oma maja – oru nõlwale, kus need toomingad kaswawad. Ja maja ees woolab hallikas alla orgu…“

„Waiki, oh narrikene!“

Ja noormees silitas tüdruku kullakarwa juukseid.

„Ja selle hallika ääres toominga all istume meie, waatame läbi kollaste lehtede hämarduwasse taewasse, kuni sääl juba tähed wilguwad. Ja kui siis juba õige hämaraks on läinud, siis astume meie üksteise ümbert kinni hoides sinna haljale künkale ja waatame sinna poole, kus elektri tulede eha taewakaart roosiliseks wärwib, ning ütleme teineteisele:

„– Waata, sääl lõwiaugus elasime meie kord…“

„Ära räägi sellest, kullakene! Ialgi ei saa seda, mitte ialgi!“ ütles noormees, kuna ta hambad walusalt kokku surus.

„Ja mina ütlen:

„– Minu armas, waata, kui õnnelikud meie oleme, kui meie kõik oma elu enestele anname. Mis puutuwad meile wabrikud, elekter… kõik, kõik, millega inimest piinata ja puua saab?! Elame enestele, minu armas, minu ainus…“

„Ja sina ütled:

„– Mina ei teadnud, et mina sind nõnda armastan, et mina tunnen, nagu lõõmaks minu rinnas määratune leek, ja silmadest tuiskavad sädemed, kui mina sinu pääle waatan. Elame enestele, minu armas, minu ainus…“

Poiss tõusis äritatult üles ja astus paar sammu edasi ning waatas uuriwalt alla linna pääle, mille tornid loodenewa päikese kullas weel kiirgasiwad. Päikese helk langes ka poisi wihasele palgele. Ta lahtised pikad juuksed läksiwad punaseks ja silmist põrkas teraw kiir tagasi.

Naesterahwas waatas nagu palwetades tema otsa, kuna ehmatuse jooned ta palgel mängisiwad. Ta nägi, kuidas mees käega üle otsaesise tõmbas, ja arwas märkawat, kuidas elektri sädemed mehe juuste seest käe sisse kargasiwad. Ja ta waatas nagu äranõiutud mehe otsa ning pani käedgi kokku.

Poiss waatas endiselt linna pääle, mis tumedalt hambaid kiristas ja nagu läbi une hoigas. Tornid ja loodepoolsed majade seinad kumendasiwad tulewärwiliselt, kuna pikad akna read põlesiwad. Kaugemad alewikud kadusiwad sinise udu sisse, mis aegamööda jõe päält kerkis ja õõtsudes laiali lagunes.

Taewas linna taga oli must. Ainult pää kohal tukkusiwad paar wäikest pilwe-sagarat, kui lendamise pääl kogemata seisma jäänud.

Tuul, mis sügiselikult tormanud oli, rauges õhtu eel.

Mehe palge piirjoon põles. Päike suudles lahkudes tema noort otsaesist.

„Mis sa mõtled?“ päris tüdruk hirmul.

„Mis ma mõtlen? Kui sina sellest aru tahaks saada!“ – ja ta tõmbas käega üle otsaesise. „Mina mõtlen suure elu üle, mis nagu saladuslik muinasjutt meist mööda kohiseb, ja millest meie ialgi aru ei saa. Ja mina mõtlen inimesesoo idealidest ja nooruse unenägudest, mis nagu õhuwiirastused elu hommikul meie taewasse tõusewad. Imelikud on need minu mõtted – tuhande-tiiwalised, kiirgawad ja särawad – ja nad lendawad kahinal üle minu pää. Ja pää huugab ning weri keeb ja laenetab, ja temas on tormid, kui laia ilmamere pääl…“

Ta murdis lepa küljest lehe ja tõmbas selle aegamööda ribadeks katki.

Tüdruk tõusis üles, wõttis poisi käest kinni ja kumardas õige tema pale lähedale.

„Ja minule ei wõi sina mitte oma mõtteid ütelda – sest mina ei saa aru?“ küsis ta.

„Mis räägin mina sinule neist mõtetest, mis wõitlust ja tuld otsiwad?! Sinule, kes sa weel majakesest oru kaldal ja selgest hallikast unistad? Kes sa und näed sellest, kuidas sääl majakeses kaks inimest kui tuwikesed elawad ja küpsetatud kartulit sööwad?“

„Ei, ei – kuna rääkisin mina seda? Aga ometi – rahulist elu otsida mõtlesin mina. Õnne arwasin mina rahus olewat, armastust– unistawas õhtu hämarikus. „Sest õnn on liikumine, mis seisuks on muutunud…“ ütles keegi. Nii arwan ka mina. Aga sina otsid tormist õnne, mõõga teralt tuld tahad sa näha… Sääl on sinu mõtted“.

„Oh, ikka see isiklik õnn!“ naeratas noormees. „Murdwas, mustawas tormis ei ole õnne – ei sinule, ei minule“.

„Ja ometi otsid sina tormi?“

„Ei, minu kullakene, see, mis mina otsin, on säälpool tormi. Ainult läbi tormi otsin mina oma rahu. Pärandame meie oma esiwanemate käest kulda ja kuulsust, kuid meie põlwe kohast seltskondlikku korda ja tasakaalu peame ise võitma. Seda ei saa meie wanemate käest pärandada. Ka see, mis mina otsin, on õnn, on rahu, on liikumine, mis seisuks on muutunud. See on surnud seltskond, kes oma tasakaalu ja korda wanemate käest arvab pärandanud olewat, ja kes läbi tormi paremaid aateid ei otsi. Need on une-ajajärgud ajaloos, kui kinni tahetakse pidada, mis on. Selle põlwe rahwas arwab oma rahu pärandanud olewat. Kuid mina usun midagi muud. Läheme tormisse ja lunastame wõitluse läbi enestele rahu!“

Nad kõndisiwad aegamööda nurme nõlwal edasi. Poiss oli oma käe tüdruku õla pääle pannud ja waatas tõsiselt kaugele pimedusesse, mis nagu tuhande-pääline madu linna tornide tagant wälja roomas ja omad nahkhiire tiiwad üle terwe taewa laiali laotas.

„Ja selleks lähed sina tormisse?“

„Selleks, selleks!“

„Ja sina loodad oma rahu leidwat?“

„Mina leian. Aga need, kes pärast tulewad, ei saa rahul olla meie põlwe wõiduga. Nemad tungiwad jälle oma aadete tungla walgel tormisse ja wõitlewad ning wõidawad. Ja nii on elu“.

„Kui imelik… kui muinasjutt…“

„Kui lihtne, kui luuleta…“

„Aga need, kes oma nooruses enese aateid kaugelt ei otsi, kes läinud põlwede pärandusega rahul on – ?“

„Nemad – on hiljaks jäänud sündima. Nemad oleks siis pidanud tulema, kui läinud põlw oma sihti alles koidu kumas kaugel punetamas nägi. Ja nende wastu meie lähemegi võitlusele – meie, noored, jõurikkad, wägewad! Eneste aated tahame meie oma noorte pääde pääle tõsta, nii et meie read kui tule sammaste hulgad kesk pimedat ööd paistavad, ja nii läheme meie – tõusedes ja wajudes – edasi, edasi!“

„Edasi, edasi…“ sosistas naesterahwas: „edasi, edasi… oma aadete walgel… oma päikese poole… edasi, edasi…“

Nad seisiwad laia wälja pääl: üks – täis nooruse usku ja jõudu, walmis oma rada raiuma, ja teine – täis imestust ja arusaamata kartust uute mõtete ees, mis ta ümber õhus kohisesiwad. Ja nad seisiwad laia wälja pääl ning õhtu laotas oma tiiwu nende üle. Päikene oli kustunud ja tuhande-pääline madu roomas kõrgele taewa pääle. Ja nemad seisiwad ning waatasiwad tulewiku teede poole.

„Ja sina lähed siis linna, oma tormisse?“ küsis naesterahwas.

„Jah, sinna lähen mina“.

„Sinna külma, südameta linna, mis nagu wangikoda sind ära neelab… sina, kes sa temalt armastust nõuad… Ja siis peame meie sääl teineteise kõrwal kui kiwisambad käima – nii külmad, nii külmad… Istume, kullakene, weel enne, kui me läheme…Weel minut unenägu, weel õnne teineteise najal…“

Nad istusiwad lepa põõsa kõrwale maha, teineteise ligi.

„Minu armas, minu ainus!..“ sosistas tüdruk, kuna ta pää poisi põske wastu najatas ning käega tema kaela ümbert kinni wõttis: „Sinu rasket pääd tahan mina kaisutada ja paitada, milles mustad mured ja rasked elumõtted elawad, Suudaks ma neid kortsusid su otsaesiselt ära suudelda ja sinu mustad murelinnud ära hirmutada!“

Poiss laskis wäsinult pää naesterahwa sülle ning pigistas silmad kinni.

„Minu armas, minu ainus!..“ sosistas tüdruk: „Sinu pääd tahan mina paitada, mis ju noorelt nii wäsinud on, – wäsinud omast tööst ja wõitlusest… Mäletad, kui mina sinuga tuttawaks sain, siis oli kewade, ja sinu pääs oliwad esimesed hallid juuksed – kaheksateistkümne aastaselt. Ja siis olid sina külm, trotsiw, wihane ja talwe külmast ning tööst wäsinud. Ja nüüd on sügise, aga hallid juuksed on kadunud… Mäletad, õhtuti tulime meie siia wälja lagendikule kõndima, ja nägime und teineteise najal, kuni pimedaks läks… ja sina panid oma pää minu sülle ning mina silitasin sinu sasis juukseid… ja siis naersime meie mõlemad pärast, sest see oli rumal ja lapsik… Ja nüüd on sügise, ning sina tahad uuesti elusse tormata. Nemad ootawad sind, nendel on rauad sinu tarwis walmis… ja sina lähed ometi sinna lõwiauku.. Minu armas, minu ainus…“

Ja siis oliwad nad sõnalausumata wait. Pimeduse hõlmas sulasiwad nad üheks koguks kokku.

Korraga käis kõle tuule puhawus üle lagendiku ja wiskas paar pruuni lepa lehte nooremehe juustesse.

„Otsas on unenägu!“ ütles mees järsku ja tõusis ruttu üles.

„Otsas on unenägu…“ kordas tüdruk jahmatades:“Otsas on muinasjutt…“

Ja siis astusiwad nad käsikäes tühja lagendikku mööda, ja nende ees kesk määratumat pimedust hoigas sadatuhanda kiirgawa silmaga linn.

Ülewal wärisesiwad tähed…

VIII. O5.

Toome helbed

Päikesepaiste wärisewad lapid langesiwad kollasele liivale. Toominga helbed pudenesiwad tasakesi oksadelt, kadumise murest õrnad ja puhtad nagu liuglewad lumelilled. Uniselt õõtsutades tukkusiwad puude helerohelised ladwad kevade hommikupooliku soojuses ja walguses.

Tuhanded rohekad warjud wärisesivad liival, ja Leeni silmad käisiwad nagu unenäos nende tantsu järel. Esimesed õilmed wärisesiwad ja katsiwad pärjana tüdruku walkjas-ruuget pääd.

Juuksed arenesiwad ikka enam ja enam lahti. Nende libedad salgud wajusiwad üle kõrwade, ja üksikud kiud wärisesiwad kui kulla niidid silmade ees. Selgel ja puhtal otsaesisel tärkasiwad helkiwad higihelmed.

Ta oli omad nukud mustawa mulla pääle magama pannud – kolmekesi kõrwu. Ja nüüd oli ta ise wäsinud. Wõi ei pea siis muretseja ema wäsinud olema! Ah, need lapsed on ju nii wallatud, nii sõnakuulmatud! Ei nemad oska ema armu hinnata, tema uneta hoolt omaks wõtta. Mure on ema südame all, walu ta waates. Tantsides tuleb ta nende poole, sammet on ta peopesades. Ja wõi ei ole siis tema nendega waewa näinud! Kõndima ja rääkima oli ta neid õpetanud. Aga sammu ei astunud nad ilma temata, ja nende lapselikka soowisid pidi ta nende sinistest silmadest lugema. Ja need lõpmata laulud, mis ta neile kätki kohal laulnud oli – lilledest, inglitest ja taewast! Tulewast elu laulis ta neile: suureks pidiwad nad kaswama, kolmeks kulla-juukseliseks kuningatütreks. Nõiutud metsas nad elawad, nõiutud lossis nad magawad – sajaaastalist und. Ja kuningapojad eksiwad metsas ning otsiwad õitsewat sõnajalga, et leiaks lossi juurde teed…