Jakob Mändmets - Kolm laipa lumisel väljal

• Название: Kolm laipa lumisel väljal
• Автор: Jakob Mändmets
• Жанр: Драматургия

Jakob Mändmetsa 1927. aastal ilmunud lühiromaan.

---

Jakob Mändmets Kolm laipa lumisel väljal

KOLM LAIPA LUMISEL VÄLJAL

1

Kuidas oli siin küll muutunud kahekümne-aastase äraoleku ajal!

Esku mäletas hästigi endist ümbrust, aga nüüd ei tunne äragi. Just nagu oleksid sattunud mõnele võõrale rajale. Eks olnud Kangrusseljal sellal ainult madal kasevõsastik, mis ei ulatunud üle mehe pea. Aga nüüd! Uhke kasemets, kus puie valgekoorelised tüved seisavad tihedasti nagu templi marmorsambad. Nende pikad painduvad ladvad kõiguvad mõnusasti tuulehoos. Maapinnal, kuhu ei pääsegi päikesekiired, lõhnab huumuserikas muld. Ta mäletab aegu, kus käis Rebaste soos korjamas jõhvikaid. Siis vajus sageli põlvini porri. Ainult mõnel pool olid kätikute kühmad, kus võhmastel kasvasid porsad, sinikad ja mustikad. Nüüd oli see soo muudetud laudsiledaks heinamaaks ja põlluks. Timut ja hiirehernes ulatus mehe vööni ja lihav kaer lainetas nagu tugeva tuulega merepind. Ei olnud ka teed ning jalgrajad endised. Madalmaalt olid läbi aetud kiviteed ja nende kõrval olevais kraaves ei pilkunud maagevettki.

Anult Savi põlluteel kasvav kirikukella-kujuline vana kärelõheline mänd oli endine; elav tunnistaja: see on sinu kodu.

Esku kõndis, vaatles ja imestas.

Ikka tuli kõik nii selgesti talle ette, nagu oleks see olnud alles eile.

See oli ometi kakskümmend aastat tagasi maikuu 17. päeva õhtul kella viie paiku, kui karjapoiss jooksis hingeldades ta juurde “Tule ruttu koju, isa tahab sind näha!”

Ohjad viskas Esku äkke ees oleva hobuse seljale ja jooksis koju. Kogu pere oli kogunenud surija voodi ümber ja kõik vaatasid ainiti voodis lamaja vanamehe tuhakarvalisse näkku. Ainult vana naisterahvas sirutas käed ja kohendas patja lamaja pea all.

Aga surija tundis Eskut, haaras kinni ta käest ja tundus nagu nõrka surumistki. Kuid sõnad ei suutnud tulla enam üle keele, olgugi et huuled liikusid, püüdes teha sõnu.

Ja selsamal õhtul kustuski suure Verihurma talu ja telliskivitehase omaniku Jaan Verihurma elu.

Peremehe surm tõi tallu kibedaid talitusi ja kiskus ära igapäevase töö juurest pea kõikide käed. Oli ju iseenesestki arusaadav, et Jaan Verihurm pidi maetama ta au kohaselt ja alles suurte matuste möödudes võidi tagasi tulla hariliku talutöö ja talituste juurde.

Aga juba ennemalt tõusis naabrite juures küsimus: kuidas nüüd hakkavad elamna need kaks venda? Kas noorem vend Esku mahub elama vanema venna Hermi kõrvale. Eks olnud see ju igaühel teada, et need vennad läksid oma iseloomude poolest sootuks lahku. Juba poisikesest peast tunti Hermi hooplevana, ninakana, kes väga hästi oskas seda hinnata, et ta on suure Verihurma talu ja telliskivitehase peremehe poeg. See tegi talle alati rõõmu, kui leidis juhust, kus võis oma üleolekut ja kõrki meelt teistele teha nähtavaks. Need iseloomujooned ei lasknud talle läheneda kasvuvendi ja ta ei tundnud sellest ka mingit puudust, kui jäi üksi.

Verihurma peremees pidas oma vanemast pojast eriti lugu. Ta leidis temas Verihurma põliseid jooni, sest eks olnud temagi oma tugeva iseloomuga teinud tühisest kohast selle, mis ta praegu oli. Viimastel aegadel oligi töö ja talituste juhtimine vanema poja õlul, sest hädine tervis ei lubanud vana peremeest kuskilt kinni haarata hoogsalt. Ja ta harjunud silm nägi seda väga hästi, et ta poeg kõigega valmis saab sugugi mitte halvemini: vali ja sünge oli ta töörahva vastu ja enesele ta ka sugugi armu ei andnud. Vanamehele tegi see isegi elu lõpupäevil rõõmu: niisuguse inimese kätte võib ometi julgesti usaldada kogu elutöö.

Noorem vend Esku oli loomu poolest oma venna täieline vastand. Olgugi meele poolest küllalt äkildane, aga see läks ruttu mööda nagu tuulekeerd suvel maanteel, kus ta üles keerutab tolmu. Sellejärel langes ta meeleolu ruttu nukraks ja vahel tulid talle otse pisarad silmi. Aga see oli ometi häbiks, nii et ta neid isegi varjas teiste pilkude eest. Ta jäi vahetevahel seisma, ta pilk viibis kuskil eemal ja kui teda hüüdega välja kisti mõtteist, siis ehmatas isegi. Näis, et ta eksis kuskil kaugel. Isa ei olnud temaga rahul, tegi talle ta loiduse pärast etteheiteid. Aga palju suuremat muret kandis ta südames, sest kuidas küll niisugune inimene ilmas läbi saab. Ta käis aastaid ringi mõttega: lõikaks õige Verihurma maade küljest ära tüki ja annaks selle Eskule. Tehku peale maja, harigu siis omi maalappe ja mõtelgu sealjuures, niipalju kui tahab. Igapäevast leiba saab ikkagi. Ta käis ringi selle mõttega aastaid, aga täide jäi seegi viimata. Kuidas sa lõikad ära Verihurma maade küljest tüki, see oleks just, nagu lahastaksid elusat ihu.

Kas mahuvad need kaks venda üheskoos Verihurma tallu – see küsimus kerkis peale Verihurmna peremehe matuseid sealgi pea päevakorrale.

Seal pole ometi midagi imestada, kui nüüd Herm täie hooga võttis peremehe kohused ja ülesanded oma õlale. Oli ju nii mõndagi, mida ta just isa pärast selle elusoleku ajal sallis. Aga nüüd – nüüd tahtis ta ette võtta mitmesuguseid muutusi ja ümberkorraldusi. Kõige pealt tahtis ta telliskivitehast tublisti suurendada.

“Kuule,” ütles ta nooremale vennale, “mina panen sinu telliskivitehases järelevaatajaks. Ma tean väga hästi – need inimesed on seal esimesed päevavargad. Sina oled nende juures ja valvad selle üle, et nad tööd teeksid nii, kuidas peab tegema. Sa pead olema vali ja sõimusõnadega ei maksa olla kokkuhoidlik, sest nad on seal koos mitmest ilmakaarest. Sa teed muidugi ise ka ühes tööd, sest kuidas see sünnikski noorel mehel vahtida.”

Sellest sai küll iga eemalolija aru: Esku jääb Hermile sulaseks ja ega see mees sellest põlvest pääse elu jooksul. Kui imelik: ühe isa pojad ja üks nüüd rikas peremees ja teine sulane. Kas see poleks Eskul ometi parem, kui ta võtaks välja oma osa ja katsuks mujal midagi hakata.

Sellele mõttele tuli ka Esku ise.

“Mis ma siin teen,” arutas ta sageli üksipäini. “Mis kubjas mina olen. Neid sõimata – niisugused sõnad ei tule suust. Kui hing täis kargab, mööda kõrvu võiksin anda, aga sõimusõnu ei tule suust. Eks ole nad niisama inimesed. Peaks nende eest hoolitsema, sest kui nad siin nii aastaid sõtkuvad saue, siis lähevad nad loomaks.”

Esku käis niisuguste mõtetega ringi ööd ja päevad. Vahetevahel avanes ta ees lai ilm, täis mitmesuguseid imelikke kujusid, suuri linnu, vahutavate lainetega meresid…

“Ei, siia ma küll ei jää,” ütles ta enesele. “Ilm on ometi nii väga suur. Peab ometi seda ka nägema. Kes võib teada, mis juhtub.”

Pikkamisi küpsesid ja valmisid mõtted. Kui nad tundusid nüüd valmis viljana, läks ta Hermi juurde ja ütles:

“Ma ei taha enam jääda sinna telliskivitehasesse.”

“Mis sa siis tahad? Mul peab seal ometi keegi inimene olema.”

“Mina tahan siit hoopis ära minna.”

“Kuhu?”

“Seda ei tea ma isegi.”

Herm hakkas naerma.

“Sa oled eluaja olnud niisugune narr. Mina ei saa sinust aru. Tahad minna, aga ei tea, kuhu. Hea küll, ega mina sind keela. Küllap leian omale mõne teise mehe, kes vahest pareminigi täidab sinu aset.”

“Hea küll. Aga mina tahan ka oma osa kätte.”

Herm mõtles.

“Sa tead, et isa ei jätnud sulle õieti mingit osa, aga olgu peale, ma ei taha sellest kõnelda. Aga seda sa mõistad ometi, et ma praegu ei saa sulle midagi suuremat anda. Verihurma koht pole võileiva viilak, et murraksid tüki äärest. Ei sünniks see tükk sulle ka pista tasku. Ja sularaha isa järele ei jätnud.”

Kaks venda vaatasid ainiti teineteisele otsa.

“Ah sa ei taha siis mulle isa pärandusest mitte midagi anda?” küsis Esku, mille juures ta vaevalt suutis alla suruda viha ja ärevust.

Herm sai sellest aru.

“Ma ei ole seda ütelnud. Tähendasin ainult, et Verihurma talu ei ole leivatükk, mille küljest võiksid tüki ära murda ja suhu pista. Aga ma katsun, mis võimalik.”

Nimetaski Herm õige napipoolse summa, tähendades, et sellegi nõutamine oleks küllalt vaevaline. Esku jäi sellega nõusse. Ilm on ju suur ja lai ja olekski see summa nüüd suurem, eluotsani ei saaks ikkagi elada selle varal.

Esku lahkudes oli ilm haruldaselt ilus ja tsilk-tsolk laulis vahet pidamata Verihurma kuusikus. Ah – siit algas siis see tee. Pakitses küll midagi Eskul rinnus, nagu oleks veerenud põsele silmist pisargi, aga ometi – ees on ju ilm, mis on nii suur, lai ja meelitav.

Kakskümmend aastat kestis rändamine võõrsil. Küll püüdis ta kinnitada oma jalga siin-seal kindlale pinnale, aga see ei läinud ometi korda jäädavaks, ka mitte kauemakski ajaks. Oli see nüüd ta iseloomu viga, või oli talle määratud niisugune saatus, aga ikka leidis ta enese jälle laialt ja otsatult teelt. Ta teenis maal, oli suurtes linnades, sõitis laiu lainetavaid meresid, aga ikka veeres ta peatamatult edasi. Oli aegu ta noores eas, kus ta heitus üle pea eluvoogudesse, hoolimata nende ähvardusest teda viia hoopis põhja. Aga ta ei vajunud, vaid heideti välja kuhugi kaldale, kust ta võis toibudes alata uut rännakut. Ta viibis usklikkude killas, põlvitas nendega ühes linnade turunurkadel ja puiestikes ja kuulis, kui nende kohta lausuti: need inimesed on poole aruga. Ei jäänud talle võõraks ka võõraste maade vanglad, kus ta elas öid, päevi ja nädalaid roimarite, varaste ja kerjuste hulgas ja kus ta õppis tundma nende hingi, keda seltskond on välja heitnud enese hulgast.

Aga ta nägi ka seda, et issand ei tule tooma sellele leiba, kelle paled on nälg surunud sügavaisse lohke, ei rutta ta õlitama, salviga võidma ja siduma haavatute haavu. Ta sai aru, et ilmas elavad häda, viletsus, kurbus sellesama õigusega, millega priiskamine, vaevaliste rõhumine ja vägivald. Ainult siis löövad ühe poole õiguslikud alused vankuma, kui teine pool nende aluseid suudab õõnestada. Ta sai targaks ja mõistis, et ainult see pääseb päikesepaistele, kes suudab ära tõrjuda teised eest.

Ja ikka oli suudetud lükata tema kõrvale, oli ära kistud tema käest suutäis leiba. Ta tundis, et on ta suurem nõrkus järeleandlik süda ja teisest inimesest lugupidamine. Need hingelised omadused olid tal teel ees nagu hoogsat sõitu takistavad kivid.

Ja aegade vältel leidis ta, et ta juustesse oli veetud hulgani hõbedasi niite ja ta palgele tõmmatud rohkesti sügavaid kortse.

Kord läks ta mööda purskkaevust, kus lendavate hobuste suust käisid välja veejoad, mis sünnitasid päikese kiirtes vikerkaare. Kaevu trepil seisis lahja, kõhetu kehaga mees, vehkles oma pikkade kätega ja kisendas peene, läbilõikava häälega. Teda kuulasid paljaste jalgade, rippuvate rindadega vanaldased naised, käes savist veekruusid, ja eemal toetusid raudaiale vanaldased mehed. Oli ka küllalt neid, kes lõid hetkeks seisatama ja varsti edasi astudes laususid: “Noh, see on ju poole aruga Immanuel.”

Esku Verihurm tungis rahva vahelt üsna ta ette, nii et selgesti nägi kõneleja leekivaid silmi:

“Kuulge teie kõik, kui tahate saada õnnelikuks, siis ei tohi rikkad rõhuda vaeseid; kes nälgas ja alasti, sellele andke süüa ja riiet! Teie, rikkad, ajate oma kered täis rammusat ja magusat toitu, aga te ei anna neile raasu, kes otsivad omale toitu uulitsarennist ja pühkmehunnikust. Sa kisud oma kätte laiad maad, nii et su silm ei ulatu nägema teist piiriposti. Aga sa oled ometi sõge, sest su laibale ei lähe ju rohkem vaja kui kõigest ruutsüld. Ka ei ole sul kasu rasvastest roogadest ja kallistest säravatest viinadest, sest pärast hakkab su südamel halb ja sa pead pugema kõrvalisse kohta, kus võiksid oksendada. Mis kasu on sul sellest rahahulgast, mis oled enese kätte kiskunud pettusega ja nõtrade rõhumisega, kui pärast su järeltulijad selle kallal kisklevad nagu kaarnad raipe kallal. Mis kasu on sul siidist ja kallist ševiotist, kui su ihu seal all lööb mädanema ja tekivad niisugused haavad, mida ei suuda terveks teha ükski arstirohi. Kaotage ära ilmast vaesus, viletsus ja ütelge, et me oleme vennad, alles siis saab inimessugu õnnelikuks.”

Niisugused olid sõnad, mis tulid selle mehe suust, kes seisis seal purskkaevu trepil.

Väsides pühkis kõneleja taskurätiga higi oma lahjalt palgelt ja võttis lonksu vett suurest kivist raiutud anumast, millesse jooksid veejoad lendavate hobuste suust.

Rahva lahkudes astus Esku ta ligi.

“Kas ma võiksin saada teiega tuttavaks,” küsis ta kõhnalt inimeselt, “ja kas võiksite mulle õpetada neid tarkusi, mida siin kõnelesite?”

Lahkesti võttis totter Immanuel Esku enesega ühes, viis ta linna servale Pruutuse mäe jalale, kus tal oli korter. See oli pooleni mäkke raiutud koobas. Seal pani ta Esku magama põrandale kulunud riide peale ja andis talle katteks teki, millel oli sees palju auke.

Hommikul päikese tõustes andis Immanuel oma külalisele eineks päikese paistel kuivatatud kala, mahlarikast puuvilja ja pika-, karedakarvalise kitse piima. Peale einetamist istusid nad savist põrandale ja Esku kuulas pealt kõnet, mis oli täis elutarkust. Inimestele peab lõpmata hüüdma, et ilmast kaoks vägivald. Inimessoo kuulmed on paatunud, nende südametunnistused kivistunud, aga peab sõnadega nende hinge peale taguma, nagu väsinud rändaja koputab marusel ööl värava pihta. Sul peab olema usku sellesse, mis su suu kõneleb, ja kui sind naerdakse ja pilgatakse, siis tundku süda selle üle rõõmu: su sõnad on tabanud teravate nooltena sihitavat.

Kolm nädalat kuulas Esku Immanueli õpetust ja kui nad siis seltsis läksid linna tänaval, jäid inimesed lihapoodide, saiapagarite ja nahkurite ärklite uste peal vaatama ja laususid: “Näete, totter Immanuel on leidnud endale uue jüngri.”

Juba üle aasta oli Esku hüüdnud sildadel, uulitsanurkadel, sadamates ja puiesteedel rahvale neid tõekspidamisi, mida ta ise uskus. Teda oli mitmel pool irvitatud ja tõugatud; talle vastu kõneldud ja vanglasse veetud. Ta rändas ühest kohast teise ja öösi ei jõudnud ära oodata hommikut, sest tal oli ikka küllalt rohkesti tagavara kõnelemiseks.

Seal nägi ta ühel ööl und kodumaast. Oli Lepanurme vainule üles ehitatud kantsel ja selle ümber olid punutud pärjad pihlakaokstest. Need olid täis punaseid marju. Aga nüüd olid need marjad nagu veretilgad, mis veeresid inimese silmist. Ta jalge ees oli must rahvapilv. Kui ta hakkas kõnelema, tõusis suur tuul, mis viis enesega ühes tema, kantsli punaste veretilkadega ja selle rahva…

Ta ärkas.

Kaua istus Esku ja mõtles. Viimaks selgus ta peas mõte, nagu oleks pilv lahtunud päikese paistel: milleks käin ma mööda ilma? Kas see pole mulle märguandeks, et mind oodatakse seal kodumaal. Nad ihaldavad kuulda mu suust õpetusi ja juhatusi, et võiksid saada õnnelikuks. Ma pean ruttama sinna ja kaotama sealt vaevad ja viletsused.

Ega ta teadnudki seda tundi ja silmapilku, millal kasvas igatsus kodu järele temas suureks tuleks. Aga nüüd põles see täie lõõmaga ja tegi talle otse valu. Kuhu ta iial pööras silmad, kas oli ta üleval või uinakus, ikka tõusid ta ette kohad, kus astus ta jalg lapsepõlves ja poisikese-eas. Kõik need põllupeenrad, jalgrajad, karjateed, metsad, mäed olid ta ees ja neid radasid ja teesid mööda liikusid tuttavad näod, kes teda kutsusid: “Tule meie juurde, me oleme su tõsised vennad, me usume su sõnu ja teeme nii, nagu sa käsid ja nõuad.” Nõnda ütlesid nende suud.

Ta ei suutnud enam panna vastu, lõpetas ruttu ettevalmistused ja asus teele kodumaale.

Ta oli nüüd jälle kodus.

Kuidas siin küll oli muutunud teiseks paarikümne aasta vältel. Otse tundmatuks oli läinud ümbrus.