August Kitzberg - Rättsepp Õhk

• Название: Rättsepp Õhk
• Автор: August Kitzberg
• Жанр: Драматургия

---

Tegelased:

Pääosad:

Rättsepp Õhk, (30 aastane, natuke lonkur),

Hans, tema õpilane, (16 aastane wallatu poiss),

Tõistre-Toomas, (wanaldane mees, kõhukas ja uhke).

Silk, linakaupmees, (upsakas isand),

Weskimäe perenaene,(wanaldane inimene),

Henn, tema poeg,

Tiina, tema tütar,

Warik, walla wahimees, (räägib ametlikul häälel ja kõnepidamise tujul).

Kõrwalised osad:

Kiilaspää, Õhu õemees, (maalt kaupmees).

Mari, Tõistre-Tooma tütar,

Kohtumees, (wanapoolne mees, köhatab enne kui räägib),

Johan Joowikas, isa, (näsu wanamees, hädise häälega),

Johan Joowikas, poeg, (joodik, pudrutab, kui sagaks sõnu).

Seitse rättseppa, (lontrud ja küürakad, edewasti riidis).

Lätlane,

Külatädi,

Kiilaspää naene,

Õhu noorik.

Külarahwas, muusikakoor

Tähelepanna!

Tegelasi näitab esimesel silmapilgul palju olewat, aga lähemalt järele waadates selgib, et mitmetest osadest wäga hästi üks ja seesama tegelane kaks osa ja enam enese pääle wõtta wõib. Nõnda Tõistre-Toomas – lätlase osa. Silk – noore Joowika osa, Tõistre-Mari – Kiilaspää naese osa, (reisiriietes ei pruugi nägu suuremat nähtawale tulla), ja külatädi osa (suur rätik ümber pää, ei pruugi tädi nägu sugugi nähtawale tulla), kohtumees – wana Joowika osa (riided, nägu, kombe ja hääl muuta) jne. Nõndasama wõib mõne teise kõrwalise osaga toimetada, kui hää näokunstnik (paruka-tegija) käepärast on. Mõistagi, tahab ettekandmine hoolega ettewalmistada.

Mängukoht

I. järk, Tõistre-Tooma talus,

II., III. ja IV. järk, mõni nädal hiljem Weskimäe talus,

V. järk, kolm kuud hiljem, säälsamas.

Lõpupilt pulmamajas (wõib ka ärajääda).

Esimene järk

Tuba Tõistre-Tooma talus. Esimene uks wiib õue, teine taha-kambri. Ees, keset tuba, rättsepa töölaud masinaga.

Esimene etendus

Õhk ja tema õpilane Hans, istuwad töölaua juures. Õhk õmbleb kiiresti masinaga ja wilistab selle juures tasakest lustilist lugu. Hans, töö süles, püüab kärbseid.

Õhk (silmi üles lüües)

Poiss, sina ilmarigu, kas sel wiisil peab sinust tubli rättsepp saama? Oota sa! (kahmab winkli ja rabab Hanssu üle laua lüüa, see hoiab eest kõrwale ja winkel kolksatab wastu lauda.)

Hans

No-no, peremees!

Õhk

Mis „no-no, peremees!” Küll ma sind õpetan! Oled töö juures, siis pane pihta, – paned töö käest, siis löö tulli. Igal asjal oma aeg.

Hans (naerdes)

Ega’s töö jänes ei ole, et ta eest ära jookseb, ega inimene puu ega luu…

Õhk (tõsiselt)

Hans, Hans, ei sinust küll saa õiget rättseppa, kellest meie seisusele auu loota; sa oled ju päris laisk-mait. Inimene ei pea töö armastaja olema, waid töö wihkaja, aga sina armastad tööd.

Hans

Siis on ju hästi, meister.

Õhk

Mis hästi, ma ütlen: sa oled töö armastaja, sa armastad, et sul tööd on. Aga sa pead töö wihkaja olema, teda ärahäwitama, ärategema, et teda enam ei ole.

Siis oled sa mees! – Näita, missugused su nööbiaugud on saanud.

(waatab üle laua Hans u tööd.)

Näe, näe, need nüüd mõne nööbiaugud, konarikud kui sea songermaa! Siledad peawad nad olema, siledad nagu…

(Kahmab jälle winkli järele, Hans aga on kärmem, tõmbab winkli ära ja hoiab selja taha.)Õhk (ümbert laua longates ja Hansu pool naljaga, pool pahaga õlast wapustades)

Sina, sinust ei saa õiget rättseppa. Töö on sul kõrwaline asi, sa mõtled gummikraede ja siidilipsude pääle. See on edewus! Waata, mina, kas oled mul gummikraet ehk siidilipsu näinud?

Töö juures olen ma lihtsalt särgiga, kui wälja lähen, raiskan õhukese siidi-rätiku ümber kaela. Sina aga ehid ennast untshantsakate järele.

Katsu, mis saks sa mul weel ei ole. Waat, mis saksa hilpude asi on: hilbud küll, aga, kui sul raha taskus ei ole, oled hilpharakas.

Sina ehid ennast juudirättsepa taoliseks! – Mis, sul on uurikett? Kas sul uur ka on?

(Tõmbab keti otsa Hansu taskust wälja, uuri asemel tuleb sibul nähtawale.)

Hans (kahmab keti järele)

Meister!

Õhk

Hahaha! Sibul! Kuulnud olin, näinud ei olnud sarnast lugu, hahaha! Oi-oi poissi, noo-noo poissi, küll ma räägin su emaga.

(Wiskab keti nurka.)

Pressraud wii tulle, pärast räägime edasi. – Niisugune ilmarigu!

(Istub töö juurde.)Hans (häbelikult, otsib nurgast oma keti, siis pressrauaga ära)

Teine etendus

Õhk, (üksi)

Nõnda see meieaegne noorsugu on, ajab aina edewust taga; edewust, wedelat elu ja lõbu! Sa heldene aeg, kui mina õppisin ja olin, kus oli siis lõbu, kus oliwad maniskad, lipsud, gammassid ja galossid! Nüüd juba tõmbawad weesaabastele galossid otsa! Kas nad sellepärast paremad on? Wõta näpust. Wõi õnnelikumad? Wale! Tõistre-Tooma tütrel käinud hiljuti kosilane, ise talu peremees, aga kolm särki üksteise üle seljas: öösärk, willane sark ja triiksärk; kaks paari saapaid jalas. Toomas näidanud teisele läwe ja ütelnud: ei sinu pisike talukong anna sulle kolme särki wälja. Ujuuh! Jäta pagan kolm särki ometi linna untsakatele, kes kasukat ei jõua selga saada. —

Küll aga siin neid kosilasi ka käib, iga õhtu, iga päew – kõik aiateibad juba wäimeeste täkkudest walgeks jüratud. Kehw peremees saaks sellega oma kesapõllukese ärawäetada, mis wäimeeste hobused siia sõnnikut kokku kannawad. – Wiks tüdruk see Manni ju ka on, sirge kui osi, ilus kui ubin ja oma tuhat wõi paar paneb wana Toomas tõesti temale põlle pääle. Paarist tuhandast on ilm nüüd küll juba kuus ja kaheksa teinud, sellep need maailma kehwad siia kõik kokku jooksewad. Ja, ja! (õhkab.)

Ja mina käratsen Hansuga, aga ise istun käed süles! Ega see Hans nii laita poiss ei olegi, küll ma temast tubli mehe wälja teen. Nooruse wallatus! Ja wõi ta kerge on, päew otsa laua juures istuda ja sortida!

Ja jah. Manni ja paartuhat!

Kuripatt, miks see nüüd ilmas nõnda peab olema, et inimene sündides ise omale isa ja ema walida ei wõi! Tont, kui see waba oleks olnud, mina oleksin omale ka mõne rikka abjaka isaks wälja walinud, kes (näitab kätega) kaks pöialt wöö wahel, wöö üle paksu teha alla wajutatud, rahulise meelega, külmalt päält waatab, mis ilm teeb. Siis oleksin nüüd ka täkkhobuse aiste wahele pista ja Tõistre-Tooma tütrele kosja tulla wõinud! Oh Manni kui teaks sa, mu süda tuksub ta, (wõtab wiiuli ja surub kaisutades käega wastu rinda) ja mõistaks armasta – kust rättsepp saab! (Jäeb mõtetesse. Korraga kargab üles, wõtab wiiuli ja hakkab lustilist lehepilli lugu mängima).

Kolmas etendus

Õhk ja Mari, pärast HansMari (sisseastudes)

Mis selle meistrile nüüd pähe tulnud, mängib nagu, nagu… (Istub Hansu istme pääle).

Õhk

– nagu pöörane, nagu ajaks teda kiilid taga. Teil on õigus, Manni, ega õige asi minuga ei ole. Mõtlesin niisama ja tuli meelde…

Mari

Wist mõni ilus küla neiu?

Õhk

Kes teab, wõib olla ka! Mannikene, kas arwate, et mul, kui mul ta üks jalg teisest lühem on, kiwikild rinnus tuksub? Seda ei, ole. (Mängb ja laulab.)

Ka mulle põuepõhja pandnud
On Looja armastuse tuld,
Ka mulle õnnetundmust andnud —
Ma sulle, – Manni, truu kui kuld.

Mari

Mulle?

Õhk

Miks mitte ka? Teid armastawad ju nii paljud! Teate, Manni, kui mul ka oma tubli talukoht ja mõni tuhat taskus oleks, küllap siis ka mõnigi küla neiu waataks minu kõwerast jalast mööda, ainult terwe jala pääle, ja ei paneks teotuseks sugugi, kui mina üle tema toa läwe sisse lompaksin, – nõnda aga…

(Hans pressrauaga, tuleb lahtisest uksest ja jääb kuulatama)Mari

Ärge rääkige patujuttu, meister, nõndagi, nagu te olete, waatab teile mõnigi armsasti risti otsa. Teie ei ole ju sugugi oma ameti järele, ma ei oska nõnda ütelda, nagu ma mõtlen, aga…

Õhk

Teie ei taha ütelda! Aga mulle ei ole see sugugi walus. Tean juba, et rättseppa kerglaseks inimeseks loetakse. Noh, enamasti annawad nad ka seks ise asja. Aga, wõi mina siis selle juures süüdlane olen!

(Hans teeb järgesti tagaselja wigurid.)Mari

Muidugi mitte, meister, muidugi mitte, aga mis ma tahtsin ütelda…

Õhk

Mis siis. Manni, mis siis?

Mari

Teie wõtke rikas naene, meister, niisugune, kes paartuhat rubla kaasa toob. Niisugune laitmata inimene kui teie! Mina tean kindlasti, et teil on, mis kellegil teisel rättsepal ei ole, oma tuhat rubla, wõi enam, enese kogutud raha taskus. Siis ehitage kahekesi kusagile maja ja hakkage kauplema, wõi wõtke muud sehwti ette.

Õhk (naerdes)

Hahaha, Manni, kui kena nõuu teie annate.

Mari

Ei ole sugugi hull nõuu!

(Hans torkab näpuga näidates Mari poole.)Õhk

Hahaha! Kust niisugune rahaline küll leida peaks olema ja – rättsepale! Ei saa waestgi tüdrukut kätte! Näete, kui palju teid, Manni tahtmas käiwad. Miks teie mõnele ära ei lähe? Ootate ikka weel seda kõige rikkamat, kõige suurema koha omanikku, seda kõige kuulsamat.

Mari (tõsiselt)

Ei ole õige. Rikkal tüdrukul on raske meest leida. Kes need minu tahtmas käijad siis on? Soomest ja saarest käib neid kokku. Kas nad mind tahawad? Isa raha nad tahawad. Mina olen kõrwaline asi. Wõlad on neil kaelas, wõib olla, mõnel oksjoni haamer upakile. Minu kaaswara peab need kinni maksma. – Õige mees, kellele maksaks minna, ei tulegi mulle kosja, ta häbeneb niisuguste pardiajajatega ühe ree pääl istuda.

Õhk (wangutab pääd)

Õigus teil on.

Mari

Teie ütlete kohaomanikule? Kas talu perenaese põli siis kõige kergem on? Igawene pere riidepalgategija ja sigadesöötja. Tõmba hõlpad õlale ja wii perele sööki põllule järele…

Hans (laseb pressraua kolinal põrandale kukkuda, ja raputab kätt, nagu oleks ta näpud ära kõrwetanud)

Ai, ai, ai!

(Mari lipsti ära,)

Neljas etendus

Õhk ja HansÕhk (pool nalja, pool tõega)

Poiss, sina ilmarigu, kuidas sa tohid luurata ja kuulatada?

Hans (tõsiselt ja aega mööda, käega näidates)

Meister, tõuse üles, tapa ja söö!

Õhk (wihaselt, tõmbab winkli.)

Poiss, niisugused sõnad jäta puutumata!

Hans

Teised ütlewad alati nõnda.,

Õhk

Teised! Teistele ei ole midagi püha. Aga sinust peab õige ristiinimene saama! (Tõstab winklit ja astub Hansu poole).

Hans

Aih! (Sügab selga, nagu oleks ta laksu pihta saanud. Läwest wälja.)

Õhk (wõtab pressraua üles ja katsub märja näpuga)

Niisugune ilmarigu! Nüüd on pressraud ka külm. Külm nagu rikka tüdrilku süda. Kehw pistku kümme kord näpuga külge, ei susise. – Ja-jah! Aga see Manni, see näitab küll teisest puust ja teisest luust olema. Kui õiged mõtted tal on. Üsna tuliuus külg! Mina ikka mõtlesin ja mõtlesin, miks need rikkad tüdrukud neid kosilasi nii palju waliwad ja läbilasewad. Kõige selle kosilaste pahna sees pole ju ka õiget iwatera leida. Näljawaressed kõik, kes siia kokku käiwad. Mida uhkem saan wõi troska, seda suurem wõlg.

Aga, mis see mulle aitab! Rikkamaks ei saa mina selle ega muu läbi mitte maikugi. Kui saaks ühe suure lahmaku korraga kuskilt lüüa, wõi kui loosiga wõidaks! – Suurt loosi ei täidi osta, raha jääb ilma protsendita, ja neid wäikseid, mis nüüd on, neid ei ole kusagilt enam saada. Tont ka, kui sääl sisemaal neid näljahädalisi nii palju oli, oleks wõinud ka neid loosisid nii palju teha, et igamees ühe oleks saanud. (Pahaselt.) Nüüd, tee wõi tõrwa, loosi saada ei ole. (Hakkab tööle) Muud kui lase aga masinaga ja waata, kuidas kopika kaupa rahwa käest saad. – Kus see Hans siis jäi? (hüüab) Hans! Hans!

Wiies etendus

Õhk. Toomas ja Silk, tulewadSilk (piitsa käest ärapannes)

Tere, rättsepmeister! (Istub ja wõtab rahapuuga põuest.) Kas jääb siis nõnda: 10 kaalu takuprakki 26 rubla ja 10 kaalu dreibanti 30 rubla kaal? Ma kirjutan tähe walmis?

Toomas (naerab)

Takuprakki, 26 rubla kaal! Tõistre talu põllud ei ole weel eluilmas takuprakki kandnud. Miti kuntru sell pakkus läbisegi 32 rubla kaalust.

Silk

Schmidti kontori sell? See oli kahe nädali eest. Miks te’ ära ei andnud? Nüüd on hinnad langenud.

Toomas (põlgawalt)

Hinnad langenud! Kes kaupmeeste wigurisi ei tunneks! Preilandi sell pakkus alles üleeila 30 rubla läbisegi.

Silk

Ma wõin teile kontori kirja näidata. Iga päew langewad hinnad! Meri on kinni, laewasõit otsas, hinnad maas.

Toomas

Pange 30 rubla täis, kakskümmend kaalu läbisegi ja wõtke pääle.

Silk

Hahaha! 28? Olgu 29!

Toomas

Ei.

Silk

29 ja pool!

Toomas

Mitte üks ting alt selle.

Silk (õhkades)

Siin on käsiraha! Olgu! Tõistre-Toomaga ma ei tingi. Kõige rikkam mees üle mitme walla ja kihelkonna.

Toomas

Kõige rikkam! Kui linakaal 30 rubla maksab, ole siis rikas.

Silk

Eks teie ole enne selle kõrtsiga raha kokku ajanud küllalt. Teie tallekene ammu kuiwal.

Toomas

Mis nüüd tüll kõrtsiga wõi… mina ei ole kedagi oma kõrtsi kutsunud. Kes tuli, hää mees, kes ei tulnud, ka hää mees. Mina ei ole kellegile pääle ajanud. Ostis keegi, hää küll, ei ostnud… eks ta ise teadnud, mis ta tegi.

Silk

No-noh, Tõistre! Kurjad keeled teadwad ütelda, et teie üleliia hää ja õiglane mees olla olnud, nii et keegi teie läwe eest mööda ei ole saanud. Naabrid ümberringi olla igapäew ainult teie juures istunud ja – kiratsema jäänud, paaril tükil olla koguni pankrott tulnud ja talud äramüüdud. Teatakse ütelda: talud olla teie taskus.

Toomas (naerab)

Kiusujutt kõik. Õigemat kõrtsimeest ei wõi olla, kui mina olin. Kas ma olen karmantsikutega sehwti pidanud, wõi mis? Kas wõib keegi seda ütelda?

Õhk

Ei seda wõi ütelda. Tooma kõrts seisis rahwarikkas kohas, mõne wersta ringi sees oli teisi kõrtsisi weel kuus ja seitse. Kes teab missugusesse kõrtsi pankroti mehed omad talud ära jõiwad. Aga wedelaks tegiwad nad kohad tüll.

Silk

Rättseppmeister ikka kõige targem. Temal ka raha. Mis temal wiga, kõik paremad suutäied, lamba küljeluud ja kanakintsud, ikka kõik rättsepa päralt. Säält see tarkus tuleb.